POOL SAJANDIT KESKHAIGLAS: „Õde on see, kes kätt hoiab ja maha rahustab.“ (4)

17-aastane Virge tuli 1969. aastal koos klassiõega Tallinna vabariiklikusse haiglasse tööle. „Läksime Tallinna meditsiinikooli viimase kursuse õpilastena silmaosakonda tööle. Miks just silmaosakonda, seda ma ei tea. Ilmselt pakuti,“ meenutab Virge, kes vabal ajal armastab heegeldada ja suvilas rooside eest hoolitseda.

„Sel ajal olid suunamised, mis oli kolmeks aastaks, ja see tundus nii hirmus – kolm aastat töötada ühe koha peal. Nüüd, kui olen juba 50 aastat siin olnud, tundub see naljakas. Aga siis kartsin seda suunamist.“

„Enamiks meditsiinikooli õpilastest käis tööl ja lootus oli, et kes käib tööl, saab sinna [praktikakohta – toim] ka tööle, kui kohti ikka on. Aga meie olime kahekesi ja mõlemad poole kohaga,“ kirjeldab Virge poole sajandi taguseid kõhklusi.

Suunamine tuligi, kuid mitte silmaosakonda, vaid uroloogiasse. „Ma ei tahtnud sinna minna, aga graafik oli juba tehtud ja tegelikult oli seal väga tore vanemõde. Tõin siis oma trumbi välja: olen õppinud lasteõde, uroloogias ju sellist kohta ei ole,“ meenutab Virge ja lisab, et uroloogiat ümbritsesid tol ajal legendid, mis hirmutasid noori õdesid ja paljud tahtsid minna ükskõik kuhu, aga mitte sinna.

„Olin valmis juba minema kas või naha- ja suguhaiguste dispanserisse, kui silmaosakonna vanemõde helistas ja teatas, et teate, Virge, me ei lase teid ära, me ei anna dokumente välja, aga te lähete hoopis reanimatsiooni, kus on lasteõe koht olemas. Sinna läksin rõõmuga – seal ju õpib väga hästi. Olin täpselt aasta töötanud, kui mul tekkis südame müokardiit,“ meenutab Virge, kellel haigus tõmbas kriipsu unistusele arstiks õppida.

„Ilmselt tekkis haigus sellest, et tegevust oli vähe minu jaoks – olen väga aktiivne, teinud trenni ja käinud tantsimas. Töötasin seal viis aastat, siis oli silmaosakonda õde vaja, ent mina mõtlesin, et ei, sinna mitte. Kui kohe ei võeta, siis pole vajagi, aga tulin siiski ja siia ma jäin.“

Palju muutusi

Poole sajandiga on õetöö ühelt poolt tundmatuseni muutunud, kuid põhiolemus on ikka sama. Patsiendid olid pikalt haiglas ja sel ajal oli kõik käsitöö – õed valmistasid sidematerjalid ise, tänapäeval on kõik ühekordsed vahendid. „Viimased 15 aastat on meie aparatuur olnud tipptasemel. Kunagi mõtlesin, et kui pensionile jään, siis lähen polikliinikusse, hakkan kepikesega vibutama ja inimeste silmi kontrollima. Nüüd pole enam mingeid kepikesi, kõik on aparaadid ja polikliiniku õed on kõrgelt koolitatud ja teevad iseseisvat tööd.“

Muutusi on Virge näinud palju. „Kui 1985. aastal silmakliinik avati, oli meil kaks täiskasvanute osakonda, 60 voodit pluss lasteosakonnas 30 voodikohta. Nüüd on ametlikult 8 voodikohta ja ülejäänud töö käib ambulatoorselt,“ räägib ta. „Tehnika ja ravimid on palju edasi arenenud, kae-haigusega olid inimesed haiglas nädal aega, nüüd on see ambulatoorne protseduur – 2 tundi ja patsient läheb pärast lõikust koju.“

„Absoluutselt kõik haiged said omal ajal vitamiine – iga päev süstiti, analüüse oli meeletu hulk, tablette tassisime kandikuga. Nüüd anname minimaalselt. Vitamiinisüste ei tehta enam üldse.“

Arusaamad on palju muutunud, varem pandi ühe rauaga kõigile patsientidele: kõigil määrati reesusfaktor, tehti Wassermani test, mõõdeti silmarõhku alates 40. eluaastast.

„Rõhku mõõdeti kaks korda päevas – õhtul ja hommikul kell seitse, õe ukse taga olid pikad järjekorrad. Kuid üldiselt on patsiendi ja õe suhe ikka sama. Arstil on võib-olla kuus operatsiooni ja tal pole aega rääkida, aga patsient tahab ju teada. Õde on see, kes kätt hoiab ja maha rahustab. See roll on väga tähtis ja patsiendid on väga tänulikud.“

Samuti on nõudmised õele kasvanud, haridus on teine ja tööprotsess on muutunud, kuid väljaõpe on ikka osakonnas ja inimlikud omadused peavad olema samad. „Meil on meeskonnatöö, õde peab olema kollegiaalne. Ta peab klappima meeskonnaga, kõik on erinevad inimesed, aga klapp peab olema,“ räägib Virge. „Õde peab tahtma tööd teha ja aus olema. Tuleb teha neid asju, mis on haige huvides ja jääma ausaks enda, patsiendi ja kolleegide suhtes.“

Nõudmised ja elu on muutunud, õetöö põhiolemus aga samaks jäänud. Paljudele võib silmakliiniku samasuguse põhiolemusena tunduda ka Virge olemasolu. „Ega ma ei mõtle sellele, et olen 50 aastat siin olnud. See aeg on läinud täiesti märkamatult. Ise ei usu ega keegi teine ka – eks kõik on harjunud, et olen siin kogu aeg. Aga noh, null pole number!“ ütleb Virge. „See osakond on mu hing!“