VÄHIRAVIFOND TOETAB VANAEMA ANNIKAT: teen kõik selleks, et näha lapselaste näos veel pikka aega naeratust! (3)

Tänu fondi toetajatele elab Annika lootusrikkaid päevi oma kallite keskel. Neist pisemaid nimetab nunnupallideks. Naise tervis paranes niivõrd, et sai jõuluks lastele ja lastelastele sokid või kindad kududa!

 Annikal avastati vähk augustis 2015. Kohe tehti operatsioon, kus eemaldati kõik nn naisteasjad ehk emakas ja sinna juurde kuuluv. Pärast operatsiooni  selgus, et haigus on pahaloomuline ja agressiivne. Ning mõned siirded olid jõudnud juba ka lümfidesse.

 Annika kirjutab  vähiravifondi Facebooki-lehel:

"Pärast operatsiooni algas keemiaravi, kokku 5x ja peale keemiat iga päev kiiritust. 9 kuud hiljem oli mu tervis taas stabiilne ja sain tagasi laevale tööle minna. Laeva meeskond oli kogu selle aja väga toetav. Samuti olid mulle väga palju toeks minu lapsed ja endine elukaaslane.

Aga nüüd siis, 2018.aasta sügisel avastati kontrollis midagi, aga otsustati veel vaadata ja oodata. Järgmine kontroll toimus jaanuaris 2019, kus selgus, et vähk on suurenenud, aga arst arvas, et ootame ja vaatame veel. Paluti tagasi tulla kuue kuu pärast.

 Tegelikkuses oli asi hoopis tõsisem. Veebruari lõpus hakkasid pihta tugevad seljavalud ja perearst määras mind märtsist sinisele lehele, et raviksin selga. 2 kuud sõin meeletul koguses valuvaigisteid ja käisin taastusravis, kuid selg ei paranenud. Mul oli enda pärast suur mure.

 Broneerisin aja onkoloogi juurde, kes saatis mind kompuutrisse. Mai lõpus selgus, et mul on lümfis üks suur 5,7-sentimeetrine vähk + palju väikseid pahalasi veel. See oli minu jaoks tõeline šokk.

 Olin tõeliselt pettunud ja vihane, et miks nii kaua viivitati ja oodati, et vaadata, mis saama hakkab. Miks ei alustatud kohe raviga? Arst ütles kohe, et see oli ainult aja küsimus, kui vähk tuleb tagasi, kuna siirded olid olemas. Sellel hetkel mõtled ikka, et see ei ole midagi nii hullu, aga reaalsus on midagi muud. Nüüd on minu olukord palju keerulisem kui esimene kord. Minu lootus on ainult keemia. Operatsiooni mulle ei tehta, kuna lümfe ei opereerita.

Jätkus keemiaravi. Selleks, et see oleks tõhus, oli mul tarvis üht lisarohtu, mida haigekassa ei rahasta. Selle rohu ühe annuse hind on 6000 eurot, aga mul ju ei ole seda raha.

Minu maailm varises kokku. Ma ei teadnud enam, mis saab. Õnneks rääkis meile arst võimalusest, küsida Kingitud Elu fondist toetust. Esitasime fondi avalduse ja jumal tänatud, me saime positiivse vastuse. Sellel hetkel tundsin ma, et mustast august paistab valguskiir ja kõik läheb paremaks.

Tänaseks olen saanud Kingitud Elu fondist toetust 9 ravikuuri jaoks ja rohtu oleks edaspidigi tarvis. Hetkel on mul tervis stabiilne ja pahalane pole kahanenud ega edasi arenenud. Väga hästi mõjub rohi ka mu enesetundele.

Näpud olid vahepeal “surnud” ja tuimad, aga nüüd taastuvad nii, et saan uuesti kududa. Tänu sellele sain taas rõõmustada jõuluajal oma lapsi ja lapselapsi kududes peaaegu kõigile sokke ja kindaid.

Taastumine keemiaravist on raske, aga juba parem kui esimesel korral. Ei ole enam nii paha olla ja liigesed valutavad ka vähem. Kuna ma juba tean, kuidas mul olemine peale keemiat on, siis saan end veidi rohtudega turgutada. Käimine on siiani vilets ja jalalabad on tuimad. Sellele vaatamata saan ma liikuda, väga hädiselt, aga siiski.

Eriti vahva on see, et mul hakkasid taas juuksed kasvama, need on umbes 1,5 cm pikad, aga ikkagi juuksed!

Minu lapsed ja eriti lapselapsed annavad mulle igapäevaselt jõudu, jaksu ja tahtejõudu juurde, et veeta nendega veel võimalikult kaua ja rõõmsaid hetki koos. Ma pole kunagi varem oma lastega olnud nii lähedane kui nüüd. Ma südamest loodan, et ma saan seda veel nautida.

Täna ma tean, et mulle on kingitud võimalus olla veel koos oma laste ja lastelastega ja ma kavatsen seda maksimaalselt kasutada. Loomulikult on mul raskeid hetki, kus mõtlen, et ei jaksa enam aga siis vaatan oma armasid nunnupalle ja teen kõik selleks, et näha nende näos veel pikka aega naeratust.

Ma tänan teid südamest, et te olete andnud mulle veel võimaluse olla oma perega koos. See teadmine on raske, et tuleb üks päev … aga samas on mulle antud veel võimalus olla olemas ja teha neid asju, mida ma väga armastan.

Minu kõige suuremad toetajad on minu lapsed ja ma näen, kui raske on ka neil, samas on nad väga tugevad ja teevad kõik selleks, et meil oleks võimalikult palju ühiseid hetki."

Kuniks on lootus, on kõik, mida on vaja. Rõõmustame koos Annika ja tema lähedastega elu üle ning jätkame naise toetamist nii kaua, kui tarvis. Aitäh!