Keha

Kas oled valmis olema elundidoonor? Keegi ei tea, millal inimesel endal on vaja elupäästvat siirdamist (3)

Toimetas Sirje Maasikamäe, 16. jaanuar 2020 06:00
Keegi ei tea, millal ta võib ise vajada elundisiirdamist. Foto: Vida Press
Elundidoonorlus on hindamatu võimalus aidata teisi abivajajaid olukorras, kus inimese elu ei ole enam võimalik päästa. „Tegelikult ei tea keegi kunagi ette, millal me ise või meie lähedased vajavad elupäästvat siirdamist,“ räägib Virge Pall, SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Transplantatsioonikeskuse direktor.

Terve inimene ei mõtle kuigi sageli, et temaga võiks midagi juhtuda. Ent õnnetus ei hüüa tulles. Tihti on just terve ja täies elujõus inimene see, kes saaks – olles sattunud kurba olukorda, kus teda elule enam aidata ei ole võimalik – päästa kellegi teise elu, loovutades talle oma elundi. 

Mis on elundidoonorlus?

Samal teemal

Elundidoonorlus on omakasupüüdmatu tegevus, mille eest rahalist tasu ei tohi saada. See on elundite annetamine teisele inimesele raviotstarbel, kui tema enda mõni eluliselt tähtis organ enam ei tööta. Sõltuvalt olukorrast võib doonoriks olla kas elus või surnud inimene.

„Raske elundipuudulikkusega patsientide jaoks on elundite siirdamine sageli kõige tõhusam ja ökonoomsem raviviis, mis pikendab nende eluiga ja parandab elukvaliteeti. Mõnikord on siirdamine ainus võimalus kriitilises seisundis patsiendi päästmiseks,“ selgitab Pall.

Vajadus elundisiirdamiseks võib tekkida mistahes vanuses ja väga erinevatel põhjustel. „Lastel on peamiseks siirdamise põhjuseks kaasasündinud arengurikked. Täiskasvanutel enamasti kroonilised haigused, aga ka ägedad haigused ja mürgistused,“ tutvustab Pall elundidoonorluse tagamaid.

Eestis saavad elundidoonoriks olla vaid need inimesed, kellel on diagnoositud ajusurm. Nende inimeste peaajus ei ole verevarustust ning ajutegevus on täielikult ja tagasipöördumatult lõppenud. Mitmetes teistes riikides eemaldatakse elundeid ka nendelt doonoritelt, kelle surma põhjuseks on südametöö ja vereringe lakkamine. Eluajal saab elunditest loovutada vaid neeru. Mõistagi vaid ravi eesmärgil ning inimesele, kellega doonoril on geneetiline või emotsionaalne side.

Foto: Vida Press

Kuidas leitakse sobiv elund?                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                  Elundisiirdamise muudab keeruliseks vajadus leida õigel ajahetkel just sellele konkreetsele patsiendile sobiv elund. Sealjuures on elundi sobivuse hindamine keeruline arstlik tegevus. „Esmalt tuleb arstidel hinnata, kas loovutatav elund on piisavalt terve ja töökorras, et elada üle teatud aeg ilma verevarustuseta. Ehk need tunnid, mis kuluvad elundi eemaldamisest doonorilt kuni siirdamiseni teisele inimesele. Lisaks tuleb olla võimalikult kindel, et koos elundiga ei kanta üle mõnd ravimatut haigust, näiteks HIV-i, pahaloomulist kasvajat vms. Määrav roll on kahtlemata doonorelundi sobivusel vastuvõtjale. Ideaalis peaksid olema omavahel sarnased organi loovutaja ja selle vastuvõtja veregrupp, vanus, koesobivusnäitajad, mõõtmed jpm,“ selgitab Pall.

Arvestades Eesti väikest rahvaarvu ja asjaolu, et doonorite tekkimine sõltub paljuski juhustest, on doonorelundite kättesaadavus ebaühtlane ja tõenäosus leida sobivat elundit vajalikul ajahetkel üpris väike.

Sellele vaatamata on doonorelunditest alati puudus ja doonoreid on vaja kogu aeg. 2020. aasta alguse seisuga on Eestis 66 raske elundipuudulikkusega patsienti, kes vajavad uut neeru, maksa, kõhunääret, kopse või südant.

2019. aastal eemaldati Eestis doonorelundeid 25 surnud ja kahelt elusdoonorilt.

Foto: Pixabay

Kuidas loovutada elundeid?

Selleks, et loovutada abivajajatele siirdamiseks elundeid ja kudesid pärast oma surma, on kolm võimalust.

Esiteks saab esitada e-tahteavalduse. Elektroonse avalduse vormistamiseks tuleb siseneda patsiendiportaali www.digilugu.ee, valida menüüst tahteavaldused ning märkida oma otsus – kas nõusolek või keeldumine – ning kinnitada otsus digiallkirjaga.

Teiseks võib kanda kaasas paberil doonorikaarti. Selle saab ise välja printida veebilehelt www.elundidoonorlus.ee või küsida Tartu Ülikooli Kliinikumist doonorkaardi blanketti. Kaarti kuskil registreerima ei pea, kuid selle olemasolust võiks teavitada oma lähedasi. Vastasel juhul ei pruugi haiglapersonal õnnetuse korral loovutussoovist vajalikul hetkel teada saada.

Foto: Pixabay

      

Tahteavalduse tegemisel on oluline teada:                                                                                                              

  • Sul on alati õigus otsust muuta ning võtta nõusolek tagasi või vastupidi.
  • Kui oled oma elundite ja kudede loovutamisega eluajal nõustunud, siis ei või lähedased seda keelata.
  • Otsuse, kas surnu koed ja elundid sobivad siirdamiseks, teeb arst alles pärast tema surma tuvastamist, lähtudes kindlatest meditsiinilistest nõuetest.
  • Tahteavaldust saab täita alates 18. eluaastast.