MÕNITAMINE JA TÕRJUMINE: mida teha, et vältida teistsuguste noorte seksuaalset kiusamist? (105)

Kiusamise nähtusest, definitsioonist, tagajärgedest, probleemi ulatusest Eesti koolides, aga ka töökohtades ning ühiskonnaski on viimase 5–10 aasta jooksul aina rohkem ja teadlikumalt räägitud. Kuigi kiusamisega seotud müüdid ning mõningad eelarvamused on visad kaduma, jääb Kiusamisvaba Kooli kogemuse järgi aina vähemaks täiskasvanuid, kes peavad kiusamist normaalseks, kes soovitavad lihtsalt ära kannatada või märksa kõvemini vastu anda.

Kui tahtlik ja korduv kahju tegemine ebavõrdsel positsioonil olevale inimesele – lapsele, noorele, täiskasvanule – satub olema n-ö lihtne juhtum, näiteks halvustamine kehakaalu, riiete või hobide pärast, saavad nii täiskasvanud kui ka õpilased aina kiiremini aru, et nii ei tohi ja tuleks kuidagi sekkuda.

Õpilaste vanemaks saades kerkivad esile aga teemad, mis on ka täiskasvanutele sageli ebamugavad. Sellistel puhkudel kipuvad nii noored ise kui ka nende õpetajad ja vanemadki liiga sageli tegema nägu, et ehk läheb mööda. Äkki keegi teine sekkub. Äkki ohver läheb ise ikkagi ise ära ja siis jääb kiusaminegi katki.

Ebamugavad teemad on näiteks kiusamine seksuaalsuse, aga ka rassi, rahvuse või hoopis religiooni tõttu.

Seksuaalne kiusamine: kellele võõras mure, kellele argipäev

Seksuaalset kiusamist ei ole Eestis veel väga palju uuritud. Kiusamisvaba Kooli sihtasutus on aga küsinud KiVa programmi kasutavate koolide õpilaste käest kahel järjestikusel õppeaastal ka seksuaalse kiusamise kohta.

Viimasest anonüümsest veebipõhisest küsitlusest 2019. aasta kevadel nähtus, et vähemalt ühte kolmest keha ja seksuaalsusega seotud kiusamise vormist – kas suulist, füüsilist või küberkiusamist – on kogenud üle 14% 4.– 6. klassi poistest ja üle 9% tüdrukutest. Kõige enam on õpilased kokku puutunud sõnalise keha ja seksuaalsusega seotud kiusamisega ehk ebameeldivate märkuste ja nimede andmisega.

Meile teadaolevalt on Eestis hetkel vaid KiVa programmiga liituda soovinud koolidel võimalik regulaarselt ja järjepidevalt selliseid väärt ja vajalikke andmeid vaadelda ja analüüsida, nende põhjal teadlikumalt planeerida ja tegutseda. Ning saame öelda, et viimase kahe õppeaasta jooksul on koolidest meieni jõudnud ka rohkem päringuid ja appikutseid seksuaalse kiusamise leevendamiseks ja lõpetamiseks.

Eesti LGBT Ühing viis 2018. aastal läbi Eesti LGBT+ õpilaste koolikeskkonna uuringu, kust nähtus muuhulgas, et ligi 70% Eesti LGBT+ õpilastest on kogenud mõnitamist ja ähvardamist ehk vaimset vägivalda oma seksuaalse identiteedi, sooidentiteedi või soolise eneseväljenduse tõttu ning ligi 80% on kogenud tõrjumist.

Uuringu põhjal võib aimata, et kolmest LGBT+ noorest umbes kaks puutub meie koolides kokku üht või teist sorti lühi- või pikaajalise kiusamisega, kusjuures neil õpilastel napib usku ja positiivseid kogemusi, et koolitöötaja soovib teda aidata või suudab sellistele kiusamisjuhtumitele lõpu teha.

Nende noorte ebalus või lausa pelg täiskasvanute suhtes on kahjuks liiga sageli ka põhjendatud.

Kui eelmisel õppeaastal said nii Rakveres kui ka Orissaares LGBT+ noored kiusamise sihtmärgiks, tulid kohati kõige valusamad torked just täiskasvanutelt: lapsevanematelt või teistelt küpsetelt kodanikelt, kes ühtede laste kaitsmise sildi all tegid tõsiselt haiget teistele.

Kui viimati nii Pärnus kui Tartus soovisid noored kuulata ja rääkida LGBT+ õpilaste muredest ja rõõmudest, olid need taas täiskasvanud, kes pidasid õigeks – taas seda ühtede laste kaitsmisega põhjendades – teha oma sõnade ja olekuga liiga teistele, niigi haavatavatele noortele.

Ka täiskasvanud vajavad julgust(amist), et kiusamisse sekkuda

Lapsed soovivad kiusamise kaudu parandada näiteks enda positsiooni grupis, parandada enesetunnet. Sama on täiskasvanutega.

Õpilased, kes kiusamist kõrvalseisjana jälgivad ning sekkuda ei julge, saavad küll enamasti aru, et toimuv on vale, ent tihti pelgavad, et võivad sekkumise järel sattuda ise pilgete ja kiusamise järgmiseks ohvriks. Sama on sageli ka täiskasvanutega.

Täiskasvanuidki mõjutab kiusama ja kiusamisega kaasa minema, seda aktsepteerima või läbi sõrmede vaatama grupi surve, liidri arvamus, ka võimalus ronida mõnel hierarhiaredelil üles, alateadlik soov parandada enesetunnet või vajadus säilitada olemasolev positsioon mõnes enda jaoks olulises kogukonnas.

Ja ka täiskasvanud muretsevad, mida teised täiskasvanud neist arvavad. Kas mõni kõvahäälne lapsevanem, võimukas kohalik liider või selleks pürgija hakkab riidlema, halvustama, omakorda kiusama, kui me õpetaja või koolijuhina, ema või isana, noorsootöötajana või lihtsa kõrvalseisjana võtame julguse n-ö tuleohtlikel teemadel rääkida ja näiteks välja öelda, et LGBT+ noore või teistsuguse usutunnistusega perekonna või rändetaustaga kogukonnaliikme kiusamine ei tohi olla lubatud?

Kiusamise peatamata jätmine on kahjulik kogu ühiskonnale

Uuringutest nähtub, et kiusamisel võivad olla tõsised ja pikaajalised kahjulikud tagajärjed – eelkõige kiusamise ohvrile, aga ka kiusajale endale ning kõrvalseisjatelegi, sest kestva kiusamise korral lööb kõikuma nendegi turvatunne. Kiusamisse sekkumata jätmine ning selle vaikiv aktsepteerimine on seetõttu lõpuks kogu ühiskonnale kulukas.

Näiteks Rootsi kiusuennetajad on koostöös toetajatega välja selgitanud, et ühe aasta jooksul riigi koolides aset leidnud kiusamine maksab sealsele ühiskonnale järgneva 30 aasta jooksul 17,5 miljardit Rootsi krooni ehk umbes 1,8 miljardit eurot.

Õnneks nähtub uuringutest, teadlaste analüüsidest ja avastustest üle maailma – ning KiVa programmi kasutavates koolides ka Eestis – et kiusamist on võimalik peatada ja vähendada. Küll aga tuleb kiusamiskäitumise vähendamiseks ning sekkumisjulguse kasvatamiseks teha järjepidevalt, kannatlikult ja süsteemselt tööd nii õpilaste, koolitöötajate kui ka lapsevanemate teadlikkuse, samuti oskuste ja hoiakutega.

Turu Ülikooli teadlaste koostatud materjalidele toetudes võib öelda, et koolides tuleks muu hulgas teadlikult ja julgesti, kiusuennetuse argise osana rääkida näiteks vähemustest ja aktsepteerimisest, eelarvamustest ja sallivusest.

Ka Sotsiaalministeeriumi algatatud kampaania „Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed“ eesmärk on suunata tänaste täiskasvanute teadlikkust, oskusi ja hoiakuid, et LGBT+ noorte, mõne teise vähemuse või mingil põhjusel ebavõrdsel positsioonil oleva inimese toetuseks tegutseda oleks hoopis populaarne ja uhke, selmet kuskil nurgas sosistada, miks ta siis on selline… teistsugune.