President Kaljulaid Agu Uudelepale: puhka nüüd, nüüd enam tõesti halvemaks minna ei saa

Kallis Agu, lõppes see nüüd ikkagi nii, nagu me kõik kartsime. Aga me lootsime. Nagu Sinagi. Et meditsiin, mis juba oli teinud imet – Sa said ennast uuesti niipalju hästi tunda, et olemine polnud päris puhas piin – muudab olematuks selle haiguse, mida Sa taluma pidid.

Me ju nägime, et Sa tahtsid seda haigust seljatada ja tegid seda ainuvõimalikul moel – jätkasid elamist nii, nagu ikka. See tee on ainult tugevatele – otsus mitte lasta haigusel oma elu käest ära võtta. Ränk teadmine oma tõve raskusest ähvardab muuta kogu elu millekski muuks, pelgaks võitluseks haigusega, mitte enam päriselt eluks. Sa ei lasknud sel juhtuda. Sa kirjutasid, lugesid, mõtlesid, andsid nõu, naersid ja hoolisid ikka nii, nagu enne. Sa ei kaotanud huvi ühiskonnaelu eri tahkude vastu. Sa ei kaotanud võimet näha ka ühiskonnas toimuvate muutuste situatsioonikoomikat. Sa säilitasid eluterve sarkasmi ja iroonia. Mõnes mõttes haldasid Sa meist, tervetest, isegi paremini ühiskonnas ikka ette tulevaid aursaamatusi ja mõistmatust eri gruppide vahel.

Ilmselt nägid Sa teravamini kui teised, mis on oluline ja mis on virvendus, mis on tõsine mure ja mis siiski selline, millest lootus meid aja jooksul mööda kannab. Olid selles tugevam kui paljud teised ennegi, aga just viimastel aastatel, haigena, sai Sinu kommentaarist kuidagi eriti ratsionaalne ja ka minimalistlik mõtete suunaja. Võib-olla Sa ei jaksanud pikalt kirjutada, võib-olla isegi mitte pikalt mõelda. Võib-olla just oli Sul tahtmist mõelda, sest tormata enam ei saanud.

Nüüd peame ilma Sinuta edasi mõtlema, aga ma usun, et meetod "kuidas näinuks seda Agu?" jääb ikka veel meiega...

Puhka nüüd, nüüd enam tõesti halvemaks minna ei saa. Õnneks oli Sul Sinu kallis pere, kelle pärast oli Sul küll raske tulevikku vaadata, aga kes Sinu kõrval igal hetkel sellel teel oli. Head inimesed on nüüd ikka nende kõrval ja neile toeks, ära muretse, kallis Agu!