Hea nõu

DR VASSILJEVI NÕUANNE | Söögitorus on põletik – mis nüüd saab? 

Viktor Vassiljev, 13. veebruar 2020, 05:00
"Söögitoru põletik on tavaliselt mõne teise haiguse tüsistus, olgu selleks siis gastriit, maohaavand või veel midagi, seda peabki otsima," ütleb dr Viktor Vassiljev.Foto: Robin Roots
Kui arstid inimest uurivad, siis ikka heas lootuses midagi leida. Seega on uuringu vastuseks mingisugune leid. Kui leidu uuringu vastuses kirja pandud pole, siis on kallis aparaat ilmaasjata raisanud elektrit ja haigekassa raha.

Aga et aparaat ilma inimeseta on tuim tükk rauda, siis leidu peab õppinud spetsialist vaatama ja otsustama, on see ohtlik või niisama miski tüügas, olgu keha pinnal või ihu sees. Patsient võib röntgeni, tomograafi või ultraheli pilti vaadata õiget ja tagurpidi, niikuinii aru ei saa.

Samal teemal

Kõrgesti haritud spetsialist paneb leiu kirja, kuid mitte patsiendile naabritega arutamiseks, vaid uuringu tellinud arstile vastuseks. Aga ühe eraldi võetud uuringu andmed annavad kõigest mingi killukese üldpildist, seega siis raviarst omakorda paneb pusle kokku ja otsustab, mida konkreetse uuringu tulemus tähendab koos teiste uuringute vastustega. No ja lõpuks raviarst ongi see, kes peab patsiendile andma täieliku ja lõpliku vastuse, mis erinevatel uuringutel leiti, mida see kõik koos tähendab ja mis sellega peale hakata. Loomatohtril on variante, ta võib patsiendi saata ka hädatapmisele. Inimest tuleb siiski ravida lõpuni, olgu see lõpp nii- või naasugune.

Aga vahepeal lööb patsient kogu selle loogika uppi: saab uuringu andmed oma kätte ja loeb sealt välja niipalju, kui prillid võtavad. Just nimelt prillid, mõistusega pole seal suurt midagi peale hakata, kui pole arstiteadust õppinud. Halvemal juhul, pidanud konsiiliumi sama kõrgesti haritud naabrinaisega, jääb koju masenduma. Sest inimestel on komme igaks juhuks arvestada kõige halvema variandiga. Paremal juhul siiski küsitakse nõu asjatundjalt.

Kõige targem oleks muidugi oma raviarsti käest küsida, ja tont seda teab, kas inimesed häbenevad, ei julge või ei usalda – aga eks teise spetsialisti arvamus ole kah abiks. Üheksakümnel protsendil juhtudest see teine kinnitab esimese oma, sest mõlemad on ju samas ülikoolis samade professorite käe all õppinud. No ja lõppude lõpuks võib ka tervisesaatest nõu küsida või meile siia kirjutada. Mis see tervisesaadegi muud on, kui vastuvõtt ilma järjekorrata. Professorid ka samad olnud, mõnega veel siiamaani suhtleme. Selline pikk sissejuhatus, lühikesele küsimusele:

Söögitorus on ösofagiidi leid, mis nüüd saab?“

Oletan, et gastroskoopia ehk "mõõganeelamine" oli uuring, millele sai sellise vastuse. Ösofagiit on söögitoru põletik, tavaliselt ärritusest – siis, kui mao sisu ei püsi paigal ja kipub vahetevahel tagasi liikuma. Söögitoru limaskest ei ole arvestatud mao happelist sisu kannatama ja siis selline ärritus tekib.

Aga miks toit paigal ei püsi ja mis seal maos veel toimub – seda otsustabki raviarst vastavalt mitte ainult gastroskoopia, vaid ka teiste uuringute leidudele. Söögitoru põletik on tavaliselt mõne teise haiguse tüsistus, olgu selleks siis gastriit, maohaavand või veel midagi, seda peabki otsima, sest ravida tuleb eeskätt põhihaigust, mitte ainult tüsistusi. Nii et eraldi võetuna see ösofagiit patsiendile suurt midagi ei tähenda.

Terminoloogiliselt sõnalõpp "-iit" (ladina keeles "-itis") tähendab põletikku. Kui päris täpne olla, siis söögitoru nimetus oesophagus on hoopis kreekakeelne laensõna, sest vanas Roomas pidasid arstid teaduskeeleks muistset kreeka keelt, aga söögitoru põletik ehk oesophagitis ongi siis selline huvitav kreeka-ladina moodustis, mis peegeldab nii anatoomia kui kogu arstiteaduse muistset arengut.

Et milleks üldse siia see arstiteadusajalooline targutus? Aga sest see ongi ainuke tarkus, mis antud küsimusele vastuseks saab anda. Kõike muud tuleb ikkagi oma raviarsti käest küsida, temal on asja kohta rohkem ja kasulikumat infot.

Tegelikult aga venekeelne šlang ehk voolik tuleneb saksakeelsest die Shlange uss. Või madu. Nii et siis selline saksa-vene-ladinakeelne termin, mis suurepäraselt sobitub meie klassikalisse meditsiini, mis ju ongi saksa, vene ja ladina sugemetega. Loodetavasti eestlasele siis parim, sest teist pole Harjust Obinitsani tal võtta.