Pole arstil aega süveneda ja ei viitsi ka, vaadatakse nägude järgi jne. Tervist on niikaua kui on, ei söltu arstidest suurt midagi.Enamus haigusi paranevad ise. Igaüks peaks möned aastad lugema artikleid ja asju, saaks targemaks. Traumatoloogi apeaks jääma, kiirabi, muu on raharaiskamine enamasti
See raamat on suurepärane õppematerjal igale arstile ja peaks olema lausa kohustuslik lugemisvara. Haigekassa või kes iganes võiks selle igale arstile kinkida ning siis ka kontrollida raamatust saadud nii olulisi teadmisi.
Meie arstid ütlevad tere, kui sisened kabinetti ja siis on arst arvutiga suhtluses ja sina istud nagu loll. Arstile aeg on broneeritud. Miks arst ei tutvu enne minu sisenemist minu digilooga? Õnneks on minu praegune perearst ja endokrinoloog fantastilised arstid! Neil on aega minu lugu ära kuulata, esitada küsimusi ja alles siis suunatakse uuringutele või analüüsidele.
Uued, noored arstid tunduvad olevat sellised käitumishäiretega. Ei oska suhelda. Et patsient on selline kõrvaline asi. Ja teatud vaevused võivad üllatavalt lihtsalt mööduda, kui elustiili muuta. Aga sellist nõu leiab pigem internetist või alternatiivsest meditsiinist. Näiteks ùlehappesus võib kaduda, kui jàtta menüüst piim ja magus välja.
Miks selliseid artikleid kirjutatakse? See toimib väljaspool Eestit ehk. Ükski Eesti arst ei kuula sinu heietusi sellisel kujul. Meil on siin digiravi ja seal vaadatakse pigem haiguslugu. Kohe selge mis viga. Kui seal on mingi viga juba tehtud siis on aamen kirikus. Võid rääkida mida tahes, arst usaldab kolleegi arvamust rohkem.
Saatuslikud otsused sünnivad:
1. Ravimifirmad on arstile altkäemaksu maksnud, et arst katsetakse patsiendi peal uut ravimit. Selles sektoris liiguvad nii suured rahad, et võib isegi poliitprostituudid ära osta, kes siis dekriminaliseerivad arstide ravivead, et need ei kardaks katseid läbi viia.
2. Kuna arstidel tapmise eest mingit vastutust kanda ei tule, siis võib "raviviga" tekkida ka isikliku kättemaksu ajendil--arst on samasugune inimene nagu iga teine ning ka nende hulgas on psühhopaate.
Usun tõesti punkte 1. ja 2. Lisaks on ADVOKAATE samasuguseid nagu kirjeldanud olete - õudselt valetavad ning ei kaitse kohtus seda isikut keda nad on kaitsma pandud vaid laimavad, moonutavad räigelt isikuomadusi jne., kohtunik on korralikult kogutud valetamised (liiga oma) kohtu otsusesse kirjutanud otse kohtusse kaevanud ohvri elu vastu, palju aastaid.
Igale inimesele võib valediagnoos olla isiklik tragöödia, aga proovige panna ennast ise arsti olukorda..
Iga päev käib teie kabinetist läbi kümneid ja kümneid inimesi ning te peate igaühele panema TÄPSE diagnoosi..Igaüks kirjeldab enda vaevuseid nii nagu oskab. Mõni võib olla ei oskagi. On midagi ebamäärast.
Kümnele panetegi õige diagnoosi, sajale panete samuti õige, aga siis ühel juhul eksite. Kas see on tragöödia või paratamatus?
Õige diagnoosi panek on tänapäeval kergeks tehtud - aparatuur teeb põhitöö ära. Pigem on probleem ükskõiksuses: oh pole midagi, praegu gripihooaeg, vadake passi, iga asja pärast ei tasu muretseda... Pärast sõda töötas meil kooliarstina üks rindekirurg, ta vaatas silma ja suud, koputas seljale ja kasutas mpuidust stetoskoopi ning ei ühtki valet diagnoosi, ühtki invaliididtumist, ühtki surma.
KOMMENTAARID (20)