Uudised

Eesti esimene koroonapatsient: alguses oli see hirmutav (78)

Ohtuleht.ee, 4. märts 2020 17:15
Lääne-Tallinna keskhaigla, kus iraanlane on praegu ravil. Foto: Robin Roots
Eelmisel nädalal sai Eesti esimese koroonapatsiendi, 34aastase Iraani kodanikust Eesti alalise elaniku. "Pealtnägijal" õnnestus kontakteeruda mitu aastat Maarjamaal elanud ettevõtjaga ning Lääne-Tallinna keskhaiglas ravil olev anonüümseks soovida jäänud mees kirjeldas, kuidas ta nakatus ning millised emotsionid teda tabasid. 

Õhtuleht avaldab "Pealtnägija" Facebooki pandud inglise keelest tõlgitud teksti täismahus. 

Samal teemal

"Kui kuulsin esimestest kinnitatud juhtumitest Iraanis Qomi linnas, mis asub minu kodulinnast sadade kilomeetrite kaugusel, lahkusin viirusest hoidumiseks järgmisel päeval Iraanist. Läksin Türki, kus kolme päeva pärast oli mul lend Istanbulist Riiga. Olin kindel, et mul pole viirust, sest Türki sisenedes kontrollisid Türgi ametnikud kõiki Iraanist pärit reisijaid koroonaviiruse suhtes. Viibisin Istanbulis ja kõik oli tavapärane. Jälgisin uudiseid viirusepuhangu kohta Iraanis ja kuidas äkitselt nakatus nii palju inimesi.

Lennupäeval kuulsin oma perelt Iraanist, et kolm inimest on minu kodulinnas nakatunud. Seejärel hakkasin arvestama võimalusega, et võisin olla kokku puutunud viirusega. Isegi mõte sellest muutis mu närviliseks. Siis tekkisid mul mõned kuivad köhatused. Kolmetunnise Riia lennu ajal oli minuga veel kõik hästi, polnud mingit palavikku. Kui ma Riiga jõudsin, läksin esimese Tallinna bussi peale ja sel ajal olid mul üksikud kuivad köhatused. Bussis läksin internetti, et uudiseid vaadata ja nägin šokeerivat videot Iraani asepeaministrist, kes köhis kõne pidamise ajal, vaid mõned tunnid enne, kui testid kinnitasid, et ta oli koroonaviirusesse nakatunud. Selleks ajaks oli mul tekkinud samasugune kuiv köha. Sellest tekkis mul arusaam, et mul võib olla viirus. Olin juba Tallinna lähedal ja ehmatasin ära, et mis siis, kui mul on see. Esmalt mõtlesin, et lähen ikkagi koju ja järgmisel päeval haiglasse. Aga hiljem, kui tahtsin võtta takso kojuminekuks, mõtlesin, et kui mul tõesti on viirus, siis võinka teisi nakatada. Nii otsustasin koju mitte minna ja helistasin numbrile 1220 ning küsisin nõu. Nad käskisid mul mitte haiglasse minna ja kutsuda kiirabi. Niisiis ootasin bussiterminalist väljas ja kutsusin kiirabi. Nad tulid kaitseülikondades ja viisid mind haiglasse. Mõni tund hiljem sain teada, et olen nakatunud. Sellest ajast peale olen isoleeritud ja pean ootama kuni viirus kaob.

Alguses oli see hirmutav. Ma ei suutnud millelegi keskenduda, vaid lugesin kõiki uudiseid viiruse ja selle sümptomite kohta ning püüdsin saada mingilgi määral aru, mis mind võib järgmisena ees oodata. Ma teadsin, et viirusele ei ole ravi ja see teeb olukorra veelgi raskemaks. Pidin lihtsalt olema optimistlik ja mõtlema positiivselt. Keskendusin sellele, et 98% nakatunud inimestest saab terveks, nii et pole vaja karta. Esimesed kaks päeva, mil olin haiglas, köha tugevnes ja tundsin infektsiooni levikut kogu kopsus. Kuid pärast arstide antud ravimite kasutamist, läks see ära. Ainuke asi, mis on siiani jäänud, on kuiv köha, mis pole iseenesest ohtlik. Nii nagu lihtne gripp. Ma loodan, et ka see kaob varsti.

Haiglas veedetud aja jooksul jälgin koroonaviiruse uudiseid ja loodan, et keegi leiab sellele vaktsiini. Ei ole lihtne viibida üksinda ühes toas, kus keegi sind ei külasta, aga üritan seda aega kasutada ja lugeda raamatuid ja artikleid, mille jaoks mul tavaliselt aega ei ole. Sain teada, et olen esimene nakatunud inimene Eestis ja loodan, et jään ka viimaseks.

Lõppsõnana tahtsin lihtsalt öelda, et viirus sai võimaluse levida enamikus riikides eriti Iraanis, sest inimesi ei teavitatud sellest enne, kui oli liiga hilja. Iraani valitsus varjas nädalaid teateid nakatunud inimestest, et rahvas läheks tänavatele revolutsiooni aastapäeva tähistama, osaleks parlamendi valimistel ja näitaks üles oma toetust valitsusele. Kuid Eesti on erinev. Eestis on haritud inimesed ja hea tervishoiusüsteem ning mõistlikud poliitikud, kes jagavad teavet ausalt ja on valmis inimeste turvalisuse tagamiseks tegutsema. See on kõik, mida üks riik vajab, ükskõik, millise probleemi lahendamiseks."