Keha

PEREARST KOROONAVIIRUSEST: nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid (3)

Toimetas Sirje Maasikamäe, 10. märts 2020, 11:50
Inimesi suudab nakatada seitse erinevat koroonaviirust. Foto: Vida Press
„Olen viimased paar nädalat hullult tööd rabanud ja samas vaikselt mõelnud, kas koroonaviirusest kirjutama peaks või mitte,“ kirjutab perearst Piret Rospu oma blogis. Kuna ärevaid küsimusi on nii palju, alustas ta oma blogis artiklisarja koroonaviirusest.

„Oma töö nr 2 tõttu olen meedikutele paar asja tõlkinud ja sellest teemast juba üsna tüdinenud, kirjutab Rospu. "Siiski nüüd kui see kool kinni pandi ja mu oma sõpruskonnast on hakanud ärevaid küsimusi laekuma, tundub, et kirjutamine on üsna vältimatu.“ Perearst naljatab, et tema lasteblogi muutub nüüd mõneks ajaks koroonablogiks.

Hakatuseks kirjutab ta viirustest üldiselt ja sellest, kuidas astus lavale uus koroonaviirus. Piret Rospu tänab dr Irja Lutsarit ja dr Marje Oonat, kes lugesid tema blogipostituse enne avaldamist üle ja täiendasid omapoolsete tähelepanekutega.

"Koroonaviirused on haiguste aastaringis juba ammu oma koha leidnud ja täiesti selle kalendriga kooskõlas ilmus ka uus koroonaviirus välja just koroonaviiruste hooaja alguses detsembris," selgitab perearst Piret Rospu.Foto: Erakogu

Samal teemal

Üldiselt viirustest

Ma ei ole viroloog, seega piisab mulle ka sellest teadmisest, et viirused on olemas ja suuremat jagu neist ravida ei saa (käputäis rohkem või vähem ravitavaid erandeid on näiteks gripp, herpes, HIV ja C-hepatiit). Erinevalt bakteritest, kes on täiesti iseseisvalt suutelised oma elutegevusega ise hakkama saama ja paljunema, on viirused hoopis teistmoodi. Iseseisva eluga nad hakkama ei saa, energia tootmiseks ja paljunemiseks vajavad nad kellegi teise juba funktsioneerivat aparatuuri. Seega nakatavad viirused mõnd pärisrakku, piltlikult öeldes sisestavad peremeesraku riistvarasse omaenda tarkvara (pärilikkusmaterjali), allutavad raku kogu tegevuse iseenda tahtmisele ja sunnivad seda tootma üha uusi ja uusi viiruseid, mis omakorda uusi rakke nakatama saavad liikuda. Peremeesrakk on siin muidugi veidi naljakas termin, kui viirus selle üle julmalt kontrolli võtab.

Igal viirusel on hunnik erinevaid alatüüpe või muutuvaid pinnavalke, mistõttu näiteks tavalist ülemiste hingamisteede viirushaigust põeb keskmine täiskasvanu 1–3 korda igal aastal ja gripi vastu vaktsineerima peab igal sügisel uuesti. Viiruste suure varieeruvuse ja pideva evolutsiooni kontekstis on üsna ootuspärane, et regulaarselt tekib uusi inimeste nakatamise võimekusega viiruseid, millest suurema jao praagib evolutsioon ühel või teisel põhjusel välja, aga mõned paratamatult osutuvad ka edukateks ja suudavad nakatada paljusid inimesi. Nii näiteks on uuel aastatuhandel edukateks osutunud SARS-koroonaviirus, MERS-koroonaviirus, aga ka juba varem tuntud Ebola, Zika ja küllap veel mõned, mis mul hetkel pähe ei tule. Küsimus ei ole seega kunagi olnud, kas uued viirused tulevad, vaid millised, kui edukad ja millal?

Koroonaviirustest

Koroonaviirused iseenesest pole ka mingi uudis. Üks põhilisi loengud, mida ma pean, on köha ja nohu loeng pereõdedele. Seal on niisugune slaid: haigustekitajate aastaring. Koroonaviirused on haiguste aastaringis juba ammu oma koha leidnud ja täiesti selle kalendriga kooskõlas ilmus ka uus koroonaviirus välja just koroonaviiruste hooaja alguses detsembris. Sellega seoses huvitab mind väga, mis hakkab saama aprillis-mais – kas SARS-CoV-2 kaob ringlusest ära ja kui jah, kas peame järgmisest detsembrist alates sellega uuesti rinda pistma? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid.

Koroonaviiruste perekond on suur, need viirused levivad üle kogu maailma, nakatades rida erinevaid liike (kassid, koerad, sead, jänesed, veised, hiired, rotid, kanad, faasanid, kalkunid, nahkhiired ja isegi vaalad). Inimesi nakatada suudab seitse erinevat koroonaviirust ja kui teiste liikide koroonaviiruste vastu on välja töötatud vaktsiine, siis inimeste koroonaviiruste vastu mitte eriti. Pärast SARS-i on siiski koroonaviiruste vastase vaktsiiniga kõvasti tööd tehtud, mistõttu ka uue SARS-CoV-2 puhul sai kohe poolikute töödega veidi kurssi muutes juba edasi minna.

Tavaliste koroonaviiruste vastu tekivad antikehad juba võrdlemisi noores eas (st haigestuda võib juba lapsena), täiskasvanutest on antikehad olemas üle 80%-l, seega on tegemist laialt levinud viirustega. Sõltuvalt hooajast võivad koroonaviirused tekitada 10–35% tavalistest köha-nohuga haigustest. Haigusnähud on teistest ülemiste hingamisteede viirushaigustest eristamatud, harvadel juhtudel on koroonaviirust leitud kopsupõletikuga väikelastelt.

Foto: Pixabay

 SARS-i ja MERS-i õppetunnid

2002. aastal algas Lõuna-Hiinast senitundmatu koroonaviiruse levik, viirus oli inimestele hüpanud tõenäoliselt nahkhiirtelt. Nahkhiirte immuunsüsteem erineb inimeste omast ja neil sisuliselt puudub kehas viirusetõrjeprogramm, seega nad kubisevad viirustest. Igatahes omandas viirus lisaks nahkhiirtelt inimesele hüppamisele ka võime levida inimeselt inimesele ja kokku haigestus SARS-koroonaviirusesse kahel aastal (2002–2003) üle 8000 inimese. Ligi 90% SARS-i juhtudest olid Hiinas ja ülejäänud levik piirdus 28 riigiga. Eestisse SARS lõpuks ei jõudnudki.

Nimetus SARS on ingliskeelne lühend raskele ägedale hingamisteede sündroomile (severe acute respiratory syndrome), mis põhimõtteliselt räägibki ära, millega tegemist on. SARS-i korral olid iseloomulikud avaldused järsk palaviku tõus, väsimus, peavalu, lihasvalu ja päeva-paari pärast kuiva köha ja hingamisraskuse teke. Ligi veerandil lisandus kõhulahtisus. Rasketel juhtudel võis hingamine halveneda teisel haigusnädalal kuni tõsise hingamispuudulikkuse ja muude organite üles ütlemiseni. Nagu ka praeguse COVID-19 puhul, olid ka esimesest SARS-ist enam ohustatud vanemad ja krooniliste haigustega inimesed, samas kui lastel kulges nakkus kergemini.

Esimese SARS-i korral jäi suremus umbes 9,5% juurde (st umbes iga kümnes haigestunu suri). Haigus kulges mõnevõrra kergemini USA patsientidel, selle põhjuste üle võib muidugi pikalt spekuleerida.

SARS levis hingamisteede piiskadega ja võimalik, et ka fekaal-oraalsel teel, st saastunud kätega. Hong Kongi suure kortermaja puhang viitas, et levikus võis rolli mängida ka kanalisatsioon või veesüsteemid. Sarnaselt praegusele puhangule nakatas üks SARS-iga haige ühte kuni kolme inimest, kuid mõned haigestunutest (nn superlevitajad) võisid nakatada isegi 10–40 inimest. Mingil arusaamatul põhjusel lõi SARS ise edasisele levikule käega, 2004. aastal registreeriti veel 17 juhtu (peamiselt laborites) ja järgnevatel aastatel juba ei leitud ühtegi. Igatahes rakendati juba siis meile tänasest tuttavaid infektsioonikontrolli võtteid, nagu haigestunute kiire diagnoosimine, isoleerimine ja kontaktsete avastamine koos mõnede piirkondade karantiiniga.

Foto: Pixabay

 Koroonaviirused tekitavad dromedaridel ka nohu

 MERS-i on praeguseks haigestunud aastate jooksul kokku üle 2000 inimese, surnuid on üle 800. Suurim puhang väljaspool Lähis-Ida oli 2015. aastal Lõuna-Koreas. Viimasel ajal on maailmas registreeritud vaid alla saja haigusjuhu aastas, igal aastal eelmisest natuke vähem.

MERS põhjustab samuti rasket hingamisteede haigestumist, palavikku, köha ja hingamisraskusi. Haiglaravi vajavatel patsientidel on sage neerukahjustus. Surnud on üle kolmandiku haigestunutest, samal ajal ligi pooltel (25–50%) on tegemist kerge või peaaegu asümptomaatilise haigestumisega. Võrreldes praeguse SARS-2 koroonaviirusega on seega tegu mitu kraadi ohtlikuma viirusega, mis aga ei ole leviku osas kuigi edukaks osutunud (6).

SARS-CoV-2 ilmumine

Detsembris 2019 märkasid arstid Hiinas Wuhani linnas, et järsku on palju haigeid viirusliku kopsupõletiku või SARS-i moodi haiguspildiga, kellel ei suudeta leida haigustekitajat. Üsna kiirelt selgus, et haigete ühiseks nimetajaks oli Huanan’i elusloomade ja mereandide turg. Kui esialgu üritasid Hiina võimud sellest tähelepanekust kolleege informeerinud dr Li Wenliangi represseerida, süüdistades teda laimu levitamises, siis erinevalt esimesest SARS-ist, kus oli probleemi tunnistamiseks vaja üle 300 haigusjuhu, võeti nüüd jalad kõhu alt välja juba hulga varem (kuigi ei saa mööda vaadata esialgsest kinni mätsimise impulsist). 31. detsembril 2019, kui haigestunuid oli 27, teavitasid Hiina võimud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO). Dr Li Wenliang suri hiljem uuest kroonaviirusest põhjustatud haigusse.

7. jaanuariks oli selge, et tegemist on koroonaviirusega ja 12. jaanuariks oli lahti muugitud (sekveneeritud) viiruse genoom .11. jaanuaril suri Hiinas esimene patsient, tegemist oli 61-aastase mehega, kes oli külastanud Huanan’i turgu.

Jaanuaris on Hiinas uusaastapidustused ja reisitakse palju ringi kas oma kodukohta või kellelegi külla, samuti toimuvad harilikult suured massiüritused. Enne seda, kui 23. jaanuaril rakendati reisimise keeldu, oli Wuhani linnast jõudnud välja rännata viis miljonit inimest, kolmandik neist väljapoole Hubei provintsi, kes võisid kõik haigust mööda Hiinat vahvasti laiali levitada. Huvitaval kombel pole Hiina teistes piirkondades nakatunute juurdekasv läinud sugugi nii hulluks nagu Hubei provintsis. Jaanuaris jõudis haigus juba ka Hiina naaberriikidesse.

Vahepeal juba 24. jaanuaril tuli Eestis Terviseametilt esimene juhis perearstidele (küllap vist ka haiglaarstidele); tänaseks on meil kasutusel selle juhendi viies versioon (pärit 7. märtsist), kui mul lugemine pole sassi läinud. See, et juhendid uuenevad, on normaalne, see on olnud nii kogu maailmas, kui järjest lisanduva info valguses uuendatakse juhudefinitsioone ja testimisele kuuluvat sihtgruppi.

30. jaanuaril kuulutas WHO välja ülemaailmse tervise hädaolukorra. Kõlab ohtlikult, aga hädaolukord on oma definitsiooni järgi tõsine, äkiline, ebatavaline või ootamatu olukord, mis võib vajada kohest riikidevahelist koostööd. Esimene SARS oligi tervise hädaolukorra süsteemi loomise tõukeks; MERS-i suhtes pole sellist hädaolukorda välja kuulutatud.

11. veebruaril sai uus koroonaviirus endale ametliku nime SARS-CoV-2 ja selle tekitatud haigus COVID-19 (coronavirus disease 19). Pole just need nimed, mida mina valiksin, aga nähtavasti sai valitud sellised, mis ei stigmatiseeriks viiruse päritoluga seotud inimrühmasid, geograafilisi piirkondi ega loomi.

 27. veebruaril võetud proovidest tuli välja esimene koroonaviirusega nakatunu Eestis. Täna selle postituse kirjutamise ajaks on Eestis teada kümme haigusjuhtu, aga inimeselt inimesele lokaalset levikut Eestis veel registreeritud ei ole.

Edasine on kõik alles lahtine. Ilmselt kuulutatakse õige pea välja pandeemia. Pandeemial pole väga kindlaid kriteeriume, aga üldiselt mõistetakse selle all tõsise ja potentsiaalselt surmaga lõppeva inimeselt inimesele leviva nakkushaiguse ulatuslikku geograafilist levikut mitmetel kontinentidel, kusjuures inimeselt inimesele levik on püsiv juba mitmetel kontinentidel – kõik kriteeriumid nagu ongi praegu juba täidetud. Viimase veidi enam kui saja aasta jooksul on pandeemiaid olnud kolm: 1918. aasta Hispaania gripi pandeemia, 1980ndatel alguse saanud HIV/AIDS-i pandeemia, mis kestab praeguseni, ja 2009. aasta seagripipandeemia.