EESTLANNA PÕHJA-ITAALIAS: eks näis, kuidas meil läheb. Loodetavasti jõuame ikka koju (3)

Välisministeeriumi kodulehel ripub praegu punane kiri: seoses Itaalias kehtestatud karantiinirežiimiga soovitab välisministeerium kodanikel, kel haigusnähte ei ole ilmnenud, pöörduda tagasi koju.

Itaaliasse sõitnud eestlaste kohta kuuleb sageli vihaseid märkusi – oli siis sinna vaja üldse minna! Mis nad sinna ronisid?! Kaisa on käinud perega Alpides suusatamas juba ligi paarkümmend aastat, seegi reis oli plaanitud juba möödunud sügisel. “Koroona saabudes ei tekkinud meil hetkekski mõtet, et jätaks selle ära,” tõdeb naine. Ainuke ohukoht tundus neile lennujaam – sealt edasi ootas juba elamine oma korteris armsas väikelinna majakeses.

“Minnes oli lennukis tõesti käputäis inimesi ja lennujaam üpris tühi, mis ei tekitanud küll mingit hirmu, et peaksime haigeks jääma. Lennukist väljudes kandsime maske ja puhastasime hoolega kogu auto ja desinfitseerisime käsi kuni majutuskohta jõudmiseni - meedia suudab tekitada natuke hirmu ka kõige kangemates.”

Kaisa sõnul oli mägedes olukord väga rahulik, kuigi suusatajaid oli tavapärasest oluliselt vähem. “Külades oli näha mõningaid maskiga inimesi ja müüjad kandsid kummikindaid, aga muud erilist silma ei torganud. Inimestel oli tuju hea - ilm oli ju ilus ja mägede õhk mõnus. Visati nalja koroona üle ja mindi üksteisest möödudes naljaviluks kaarega ringi.”

Ehk olidki itaallased liiga muretud? Üleriigilist karantiini kehtestades tõdes ju Itaalia peaminister, et inimesed ei võtnud koroonasoovitusi ja hoiatusi piisava tõsidusega.

Mägi pandi kinni

Kuid Kaisa pere puhkus muutus kiiresti. “Aga oh õnnetust – pärast teist päeva andis suusakeskus teada, et järgmine päev jääb viimaseks. See tegi ikka väga kurvaks. Olime siis hommikul mäe juures platsis, aga mäele ei saanudki enam. Riik oli sulgenud kõik keskused.”

Piletikassades looklesid sabad, sest inimesed tahtsid oma raha tagasi saada. “Vot see oli alles koroonapesa,” tõdeb Kaisa. “Mäel ei puutunud me teiste sõitjatega ju üldse kokku - gondlites ja tõstukitel olime olnud ainult oma perega ja nüüd....Üle öö oli enamik poodidest sulgenud uksed ja autorongid põrutasid mägedest linnade poole.”

Avatuks jäid toidupoed, mõned kohvikud ja apteegid. “Mis meil siis muud üle jäi, kui oma plaanid ümber teha,” tõdeb Kaisa. Kuna me ei osanud ette arvata itaallaste edasisi plaane, siis otsustasime tagasisõidupiletid kaks päeva varasemaks bronnida, ja õigesti tegime, sest muidu vist oleksimegi siia jäänud.”

Mida siis teha suusakeskuses, kui mäele ei pääsegi? “Kaks päeva käisime mägedes matkamas ja mägede õhku nautimas. Väikestes külades oli näha juba üsna vähe inimesi liikumas ja meid vaadati kui tõenäolisi koroonalevitajaid. Meie õnneks sai poekestest süüa ja juua vabalt osta. Ja loodus on veel tasuta ja vabalt käes!

“Itaallased on tore ja rõõmsameelne rahvas,” kiidab Kaisa. Mingit paanikat ta ei näinud kuskil. “Mägedes tundsid inimesed muret, kas me ikka koju saame ja meie vastasime, et ega meil siin olemise vastu ka miskit pole – võiks hakata kinnisvarahindu vaatama,” naljatab Kaisa. Infot ammutasid nad jooksvalt netist ja Eesti uudiseid jälgides.

Peagi peaksid nad alustama tagasiteed. “Eks näis, kuidas see meil läheb – loodetavasti jõuame ikka koju. Seni oleme kõik rõõsad ja terved, vaid kodus ootab mind haige laps, kelle komandeerime kaheks nädalaks kõrvalkorterisse, et mitte temaga kokku puutuda.”

Kaisa on arvestanud, et tal on koju jõudes piirangud. Plaan on olla kaks nädalat teistest inimestest eemal, aga kuna perel on oma aed, siis saab ka õues värsket õhku hingamas käia. ”Ju nüüd saavad kõik kevadised kodukoristused tehtud ja on aeg raamatuidki lugeda,” katsub Kaisa kodukarantiinis ka midagi positiivset leida.