Uudised

Koroonaviirused teevad enne inimeseni jõudmist liikidevahelisi hüppeid 

Toimetas Aare Kartau, 13. märts 2020, 12:19
Ka seekordse koroonaviiruse allikaks võivad olla nahkhiired.Foto: Pixabay
Zoonoosid, näiteks gripp ja paljude koroonaviiruste põhjustatud haigused saavad alguse loomadelt. Selliste viiruste bioloogiline mehhanism ja mitmekesisus võimaldab neil sageli inimestele üle kanduda.

Maailm on keset pandeemiat, mida põhjustab koroonaviirusest esilekerkinud inimestele ohtlik tüvi Sars-CoV-2. Sellele järgnev kopse- ja hingamisteid kahjustav haigus on tuntud COVID-19 nime all. Siiski oleme me ka varem selliseid haigusi kohanud, kirjutab Quanta Magazine. Sars-CoV-2 on kolmas patogeenne koroonavirus, mis on viimase 20 aasta jooksul ilmnenud. 2003. aastal avastatud Sars-CoV põhjustas SARSi nime kandva tõsise ja ebatüüpilise kopsupõletiku. Teine, Mers-CoV, tekkis kümme aastat hiljem Lähis-Idas ning põhjustas sarnase hingamisteede vaevuse. See nimetati Lähis-Ida respiratoorsündroomiks ehk MERSiks. 

Sars-CoV ja Mers-CoV pärinevad loomadelt ning suure tõenäosusega on sama ka hetkel leviva Sars-CoV-2-ga. See tähendab, et eelnimetatud viiruste tekitatud haigused on zoonoosid ehk neil on võime levida loomadelt teistele loomadele ja inimestele. Eelnevad kaks olid algselt nahkhiirte-viirused, mis levisid vaheloomale (vastavalt tsiibetkassile ja kaamelile). Vaheloomalt hüppas viirus inimestele – seega otsest levikut nahkhiirelt inimesele on seni võimatuks peetud.

Sars-CoV-2 geneetiline analüüs näitab, et selle lähimateks geneetilisteks sugulasteks näivad olevat just nahkhiireviirused. Vahepealse liigi rolli võib täita soomusloom ehk pangoliin – Hiina ohustatud loomaliik, mille soomused ja liha on mustal turul hinnas.

Foto: Reuters/Scanpix

Viirused sooritavad liikidevahelisi hüppeid

Ehkki üksikasjad erinevad, tugineb viiruse leviku mehhanism samadele põhieeldustele: juurdepääs ja võime. Koroonaviirused on muutunud üsna võimekaks mõistmaks, kuidas kasutada retseptoreid peremeesrakkudesse sisenemiseks. Viirused kasutavad enda sidumiseks eelnimetatud rakkudega selle pinna glükoproteiini ehk sahhariide sisaldavat valku. Valgu seda osa, mis reaalset sidumist korraldab, nimetatakse S1 allühikuks – see võib märkimisväärselt varieeruda ning tänu sellele omadusele end erinevate imetajate peremeesliikidega siduda.

On veel üks viirus, mis loomadel ilmneb – gripp. Peaaegu kõik teadaolevad gripiviirused pärinevad veelindudelt: partidelt, hanedelt, tiirudelt, kajakatelt jne. Paljud viirused kanduvad lindudelt teistele liikidele, näiteks inimestele. Sageli jääb gripp uuele liigile hüpates ummikteele ehk see võib kanduda lindudelt inimestele, ent mitte inimeste vahel. Aeg-ajalt võib uudne viirus levida aga ka inimeste seas. Viimati nägime seda 2009. aastal H1N1 seagripi puhul, mis põhjustas pandeemia. Samuti oli lindudelt pärinev H1N1 tõenäoliselt ka 1918. aasta ülemaailmse pandeemia ehk Hispaania gripi taga.

Hiljutised uuringud on näidanud, et vaheliikide roll võib olla keerukam, kui teadlased algul arvasid. Nad kahtlustasid, et vaheliigid on tingimata vajalikud koroonaviiruste liikumiseks esmasest koldest inimestele. On võimalik, et viirus on edasi arenenud ning vaheliikidega rohkem kohanenud, mistõttu toimub sidumine inimrakkudega tõhusamalt. Uuringute põhjal võib arvata, et mõned nahkhiirte koroonaviirused võivad rakke nakatada ka ilma, et nad vaheperemeest läbiksid – see tähendab, et meid võib varitseda märkimisväärne ja avastamata koroonaviiruste reservuaar.

Kunagi arvasid teadlased, et sead võivad toimida linnugripi puhul segamisanumana, kus viiruse tüved imetajatele paremini kohanduvad. See on aktuaalne ka tänase seisuga, ent nüüd usuvad teadlased, et selline segunemine pole vajalik ning linnuviirused võivad inimesi ilma sigadest vaheloomadeta nakatada. Nii koroonaviirused kui ka gripid on seega nende mitmekesisuse tõttu pidev väljakutse.