Uudised

Mart Treial | „Karm“ kord lennujaamas + koroona ajal Šotimaal 

Mart Treial, 17. märts 2020, 14:53
Tallinna lennujaam.Foto: Rauno Vahtre
Ma ei imesta, et pool Eestit on „karantiinis“ lähimas rabas või sõbra juures.

16. märtsi hilisõhtu Tallinna lennujaamas. Saabun Šotimaalt ja ootan kerge põnevusega, et mis nüüd saama hakkab. Eelnevate päevade uudised on jätnud mulje, et maailma lõpp pole enam kaugel ja kes avalikult köhatab, see homset ei näe, sest ta eemaldatakse kui ühiskonnale kahjulik element.

Tervis on korras, nii et viimast ma ei pelga. Passikontrollist pagasilintideni, kus pidavat ootama meditsiinikontroll, on mitu minutit minna. Jalutamise ajal jõuan üksjagu mõtiskleda, mida seal öeldakse. Automaatne karantiin 14 päeva? Seitse päeva? Midagi kolmandat? Kas trammiga tohib koju veereda? Aga poes käia ja vetsupaberit osta?

Sammun iseavanevatest ustest läbi ja seal nad ongi. Kaks kaitseväelaigulises mundris naist, näomaskid ees. Minuga koos on veel kolm-neli inimest.

„Tere, kas te räägite eesti keelt?“ uurivad nad ettevaatlikult kõigilt ja justkui ei kelleltki.

Nad ei peata meid, vaid vuristavad mööduvatele inimestele hoo pealt: „Kui tulite riskipiirkonnast, siis püüdke olla 14 päeva kodus. Ja kui on vaja välja minna, siis hoidke teistega kahemeetrist distantsi.“ Ja pistavad pihku sinise terviseameti koroonaviirusebrošüüri infoga, mida teadsin juba vähemalt nädal aega tagasi. Ongi kõik!? Umbes nagu oleks kaubanduskeskuses gümnaasiumitüdrukutelt teada saanud, et kingapoes on allahindlus...

Valitsuse (ja teiste riikide) rakendatud meetmete taustal oleks oodanud vähe isiklikumat lähenemist stiilis „Kust tulite? Ahah, selge! Järgneval X päeval käituge nii ja nii, sest muidu juhtub see ja too.“ Praegu jäi mulje, et lahti pole absoluutselt mitte midagi tõsist. Kas tulin riskipiirkonnast, pidin sõprade abiga välja mõtlema.

Olukorra muutis eriti naeruväärseks üks silma järgi 40ndates eesti keelt kõnelev mees, nimetame teda Jaaguks, kes köhis minu taga demonstratiivselt nagu viimane tuberkuloosihaige.

„Haa-haa, hea nali,“ kostsid mundris naisterahvad, pobisesid veel midagi ebamäärast ja lasid Jaagul oma teed minna.

Jah, 99% tõenäosusega tegigi Jaak põhikoolihuumorit, sest nägin tema käitumist lähedalt ka Edinburghi minnes ja kümmekond minutit varem passikontrollis, aga nood naised ju mitte. Kuidas nad võisid veenduda, et tegemist on isehakanud stand-up koomikuga, mitte koroonahaigega? Kus olid käsklused „Stopp! Joondu! Valvel!“ ja nii edasi? Kas näituseks Poola, Hiina või USA piiril jalutanuks Jaak samuti õndsal sammul öhe?

Täna on võib-olla uus päev, aga eile õhtul oli olukord vabariigis täpselt nii karm. Jah, mina suudan ka ise välja mõtelda, et viisakas oleks alates tänasest 14 päeva kodus veeta, aga Jaak, samuti potentsiaalne koroonahaige, möllab tänavatel, toidupoes, sõprade ja sugulaste juures ning jumal teab, kus veel. Nii et palju õnne kõigile, kes teda kohtavad.

Praeguses olukorras reisimine oli muidugi omamoodi kogemus. Kehas arenes välja täiesti uus supervõime: fikseerida iga köhatus, nuusatus või aevastus, millele jalad reageerisid automaatselt sammudega heliallikast eemale.

Samas oli Edinburghi tänavate ja Eesti uudiste kontrast tohutu. Samal ajal kui kodumaalt tuli ainult halbu uudiseid, paistis Šotimaa pealinnas päike, inimesed jõid õlut, tegid sporti ja kõik asutused olid avatud nagu tavaliselt. Võimalik, et rahvast oli vähem kui tavaliselt (võrdlusmoment puudub), aga kindlasti mitte vähe. Õhkkond näis meeldivalt muretu, nii et oli tore reis (kui välja arvata loogilistel põhjustel ära jäänud jalgpallimäng ja laupäeva õhtul umbes tunniks ajaks tekkinud paanika, et äkki esmaspäevast kojulendu ei toimugi).

Aga nüüd igaks juhuks ja loodetavasti põhjuseta karantiini. Olge terved!