Jätame poliitikud kõrvale, nende töösuhe on teistmoodi. Kujutame ette hoopis poemüüjat kassaaparaadi taga. Ta haigestub, arst kirjutab haiguslehe, kontrollib paranemist ja kui meie kassapidaja on tervenenud, lõpetab arst haiguslehe. Kui meie müüja jääks pärast seda veel koju, oleks tegemist tööluusiga.
Töötaja võib tööluusi tõttu oma niigi hapraks muutunud töökoha kaotada. Inimene ei saa ise kontrollida ega muuta seda, kas tal on olnud mõni kergesti leviv viirushaigus. Kui paranenud ja arsti poolt terveks tunnistatud viirushaigustest saavad aga ühiskonnas põlatud ja umbusaldatud, siis on see diskrimineeriv nõiajaht. Lisaks sellele võivad sellist laadi stigmad mõjutada inimesi oma võimalikku haigestumist üldse varjama, mis kokkuvõttes paneb meid kõiki veel enam ohtu.
Mis saab edasi nendest inimestest, kes on koroonaviirusest arsti kinnituse kohaselt terveks saanud? Kas me täname arste osutatud abi eest, aga ei usalda mitte üks raas nende otsuseid? Kui inimene on haige ja vajab teistest inimestest eemaldamist, siis määrab arst režiimi, mida tuleb haigel täpselt järgida. Kui arst on inimese kollektiivikõlbulikuks arvanud, siis lõpetab ta haiguslehe ja tööseaduste järgi peab töötaja tagasi tööle minema.
Kui ei lähe, rikub ta oma kohustusi tööinimesena. Aga kui läheb ja teda hakatakse seetõttu halvustama ning tõrjuma? Siis on tegemist diskrimineerimisega. Diskrimineerimine on keelatud ka praegu, eriolukorras. Asjaolu, et keegi lihtsalt ei usu arstide otsusesse, ei luba ometigi ligimest siunama hakata ja teda näiteks bioterroristiks nimetada – erandiks poliitikud, kes võivad üksteist kostitada kuitahes krõbedalt. Aga mitte kõike, mida poliitikud ees näitavad, ei tohi tööelus ja hariduses järgi teha.
Poliitikutel on õigus üksteisele kuitahes veidral põhjusel umbusaldust avaldada, demokraatia ei tunne siin mingeid piire. Sellegipoolest oleks rumal, kui mõni vald otsustaks avaldada vallavolikogu esimehele umbusaldust seetõttu, et ta on eestlane. Või väikse lapse ema. Või et tema isa kuulus EKP-sse. Või et ta läks oma naisest lahku.
Töösuhtes oleksid kõik sellised näited töösuhte lõpetamiseks täiesti sobimatud. Veelgi enam, selliste põhjustega töösuhte lõpetamine oleks diskrimineerimine. Loo kirjutamise ajal (30.märtsil) on Eestis diagnoositud 715 Covid-19 nakatunut, tervenenuid on 20. Ma väga loodan, et peatselt pöörduvad oma tavaellu tagasi 715 paranenut, kes jätkavad oma töid ja toimetusi pärast terveks tunnistamist. Neid inimesi ei tohi halvemini kohelda ega kuidagi stigmatiseerida või häbimärgistada seetõttu, et nad on olnud haiged, pidanud haiguse ajal arsti poolt määratud režiimist kinni ja on haigusest paranenud.
Selline valus kogemus on meil rahvana näiteks vaktsineerimiseelsest tuberkuloosi aegadest, mil mõned tõrjusid paranenuid, neid peaaegu et risti lüües. Tulemus on kõikidele halb – terved, sageli immuunsuse omandanud inimesed ei saa teisi hädalisi aidata, tööd jäävad tegemata või peab neid rabama niigi ülekoormatu.
Kõigil, kes peavad püsima kodus, tuleb seda aga tingimusteta teha ja siin on halvakspanu rikkujate suunal igati õiglane. Püsigem kodus, kelle töö seda vähegi lubab. Hoidkem üksteist, hoides üksteisest eemale. Aga hoidkem eemale ka kiusatusest korraldada nõiajahti neile, kes on arsti otsuse kohaselt terveks saanud ja peavad tööle naasma.
Kommentaarid