LÄBIPÕLEMISTE LAINE: õdedel on mure nii enda, pere kui ka patsientide pärast (3)

Praegu on põhjust tõmmata paralleele ajalooga. Vähesed teavad, et õenduse rajaja Florence Nigthingale ei käinud Krimmi sõjas ainult õlilambi valgel haavatuid ravimas, vaid võitles poliitikute ja sõjaväelastega. Haavatutele mõlemal pool rindejoont oli vaja leida vahendeid haiguste leevendamiseks ja vigastuste ravimiseks. Täna oleme samas seisus isikukaitsevahenditega, mida vajavad tervishoiutöötajad kõikjal. Õed olid eesliinil 170 aastat tagasi ja on ka nüüd.

Tänased lahinguväljad on pisut rohkem peidetud. Näiteks koduõed töötavad mitmel ametikohal ja peavad samas aitama kodus olevaid inimesi. Hooldekodude patsiendid vajavad abi ning ilma õeta hooldekodud vajavad õdesid. Mõlemas süsteemis ei ole tavapärane omada tänaseks eriolukorraks vajalikke vahendeid ja tööjõudu, mida kasutada COVID-19 diagnoosiga patsientide eraldamiseks, hooldamiseks ja ravimiseks.

Õe roll on ajas muutunud

Florence Nightingale oli esimene terviseõde maailmas, kes teadvustas hügieeni (sh käte pesemise), sooja toidu, hea sõna ja nakkushaigete isolatsiooni vajaduse.

Õe ülesanded tervishoius on sajanditega väga palju muutunud. Õest-hooldajast sai järk-järgult väljaõppinud meditsiiniõde, kes veel 20 aasta eest oli eelkõige arsti käsutäitja. Praeguseks on õed üle maailma tuntud kui iseseisevad spetsialistid nii ettevalmistuse, oskuste kui ka vastutuse osas. Eelmisel aastal tegid õed Eestis üle 2,7 miljoni iseseisva vastuvõtu.

Maailma Tervishoiuorganisatsioon otsustas õdede puudusele tähelepanu pöörata just sel aastal, võiks öelda, et suisa vahetult enne viiruse plahvatusliku leviku algust. Enne viiruse levikut oli Eestis otseselt täitmata umbes 500 õe töökohta. Samuti töötasid paljud õed enam kui täiskohaga ja mitme tööandja juures ehk tegelik puudus oli veel suurem. Targutajad räägivad, mida kõike oleks võinud juba varem paremini teha, kuid see meid tänases olukorras kuidagi ei aita.

Õdede olulisus on kriisis nähtav, kuid õed ei saa ilma meeskonnata tööd teha. Praegu on iga Eesti inimene tervishoiumeeskonna liige, kelle ülesanne on viirusesse nakatumise ärahoidmine.

Mida vähem on neid inimesi, kes vajavad õdede abi, seda rohkem te õdesid aitate. Juba pähe kulunud laused – püsi kodus, pese käsi, hoia distantsi – ei ole sõnakõlks, vaid toimiv juhis kõigile. Isegi siis, kui sulle tundub, et oled praegu terve, ei saa selles lõpuni kindel olla.

 Elu peab jätkuma ka pärast kriisi

 Õdede Liidule laekuva tagasiside alusel võib eeldada, et kriisiga kaasneb õdede ületöötamise ja läbipõlemise laine. Ka õdedel on mure nii iseenda, pere kui ka patsientide pärast. Inimestel on aga vaja õdesid ka pärast kriisi, et kvaliteetne töö tervishoius saaks jätkuda.

 Jälgigem ka iseennast – kui oled piiri ületamas, püüa võtta lisaks mõni tund magamiseks, jäta kõrvale kõik tegevused, mida ei pea hädasti tegema, delegeeri lapse või vanaema aitamine mõnele teisele sugulasele. Abivajaja, kes vajab ise abi, ei saa enam teistele abi anda.

Eesti rahvas, palun mõelge iseenda ja lähedaste kõrval ka õdede ja teiste tervishoiusüsteemis töötavate inimeste peale. Mõistame, et teadmatust, mis saab ja kaua see kõik kestab, on raske taluda.

Täname hoopis oma mõtteis neid, kes kriisi seljatamiseks ööpäev ringi tööd teevad. Hoiame pöialt, et nemad ei haigestuks, et nemad ei põleks läbi ning oleks tööpostil ka pärast kriisi. Täname õdesid, et nad on Eestis olemas – meie kõigi jaoks.