Maarja Vislapuu sõnul mõistavad norrakad hästi, et kodus püsimine näitab solidaarsust nii nende suhtes, kes on riskigrupis, kui ka tervishoiutöötajate – õdede, arstide ja hooldajate suhtes.Foto: Erakogu
Uudised
9. aprill 2020, 05:00

Suhtumist mina olen noor ja mind see ei puuduta on Norras vähemaks jäänud. On aru saadud, et haigus võib ägedalt kulgeda ja isegi surmaga lõppeda ka noorte hulgas.

NORRAS ÕENA TÖÖTANUD EESTLANNA: ka siin muretsetakse väga, kas kriisi süvenedes jätkub arste, õdesid ja hingamisaparaate (1)

Eestis sõnastati hiljuti tegevusjuhend, keda ravida, kui kriis süveneb ja kõigi aitamiseks enam võimalusi ei ole. Ka meist jõukamad riigid on pinges, kas jagub arste-õdesid, haiglakohti, hingamisaparaate ja muud varustust. „Muretsetakse väga,” kinnitab Norras õena töötanud Maarja Vislapuu. „Kui asi läheb väga tõsiseks, on puudu maskidest, hingamisaparaatidest ja kaitseriietusest.” Muidugi teevad valitsus ja haiglad suuri pingutusi, et seda ei juhtuks.

Eestis sõnastati hiljuti tegevusjuhend, keda ravida, kui kriis süveneb ja kõigi aitamiseks enam võimalusi ei ole. Ka meist jõukamad riigid on pinges, kas jagub arste-õdesid, haiglakohti, hingamisaparaate ja muud varustust. Muretsetakse väga,” kinnitab Norras õena töötanud Maarja Vislapuu. Kui asi läheb väga tõsiseks, on puudu maskidest, hingamisaparaatidest ja kaitseriietusest.” Muidugi teevad valitsus ja haiglad suuri pingutusi, et seda ei juhtuks.

Norras diabeediõena vanadekodus, haiglas ja erakorralise meditsiini osakonnas töötanud Maarja jälgib suure huviga pandeemia arengut ja uuringuid nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Enamik tema tuttavatest ja lähematest sõpradest on arstid ja õed, kes töötavad haiglas. „Nende elu on praegusel hetkel ainult töö ja kodu. Kohtume Skype`is õhtuti ja arutame päeva tegemisi, aga sellega ka mu sotsiaalne elu hetkel piirdub. Hetkel tundub mulle, et need, kellega ma rohkem suhtlen, on leidnud rahu kogu selle tormi sees.”

Kuid oht varitseb ka neid, kes on teiste aitamisele pühendunud - Norra meedia andmetel on koroonaviirusega nakatunud juba 514 meditsiinitöötajat.

2011. aastast Norras elav naine, kes praegu on Bergeni Ülikoolis täiskohaga doktorant, püsib kodus, jalutab iga päev tunnikese metsas, poes käib koos elukaaslasega korra nädalas. Samas on sellisel elul ka oma plussid. „Doktoritöö kirjutamine on suur ettevõtmine ja mul ei ole selle vastu midagi, et seda kodus teha,” räägib Maarja. „Kuid olen reservis juhuks, kui mind kui tervishoiutöötajat peaks maakonnas vaja olema.”

Edasi lugemiseks: