ERAKORRALISE MEDITSIINI ARST KOROONAKRIISIST: ma väga loodan, et see pole vaikus enne tormi

Möödunud on üle kolme nädala. Võin öelda, et personal on viirusega võideldes kogenenum ja haiglatöötajad hoiavad rohkem kokku. Päevast päeva õpime midagi uut ja teeme oma töös muudatusi. Seoses viirusega oleme ületanud suurema hirmubarjääri ja hakanud harjuma uute töötingimustega. See on meie töö, mis aitab meil areneda, ja meie panus ühiskonna aitamiseks. Praegused valved on muutunud samasuguseks nagu enne viirust.

Ma ise harjusin uue olukorraga väga kiiresti. Kui ei peaks pidevalt kandma isikukaitsevahendeid, siis ei mõtleks ka olukorra erandlikkusele nii palju. Isegi lühiajaline kaitsevahendite kandmine annab endast tunda ja seetõttu on meil telgis vahetus iga kolme tunni tagant.

Prillid ja kaitsemask suruvad tugevalt vastu nägu ning vahetuse lõpus pea valutab. Hingamine on maskis raskendatud, mille tagajärjel tekib õhupuudusest pearinglus. Samuti jäävad maski eemaldamisel tugeva surve tagajärjel näkku jäljed. Vaatamata nendele miinustele tunnen ennast COVID-19 telgis ja mustas tsoonis kaitstult ja mugavalt. Esiteks olen COVID-19 telki minnes ennast ettevalmistanud psühholoogiliselt. Teiseks olen kaitstud igati turvaliste kaitsevahenditega.

Paar päeva tagasi lugesin ühe New Yorgi arsti artiklist, et neil on sama süsteem nagu meil haiglas, puhas ja must tsoon. Artiklis kirjeldab ta ka seda, et võivad olla nn asümptomaatilised patsiendid, kes juhuslikult võivad sattuda puhtasse tsooni ja nakatada nii personali kui ka patsiente. Õnneks meie haiglas seda juhtunud ei ole ja anname endast parima, et nii ka ei juhtuks.

Kui jälgida Eesti statistikat, siis võib öelda, et meil on olukord stabiilne. Diagnoositud patsientide arv püsib stabiilsena, teisisõnu võib seda nimetada platooks. Ma väga loodan, et see pole vaikus enne tormi ning lähipäevadel midagi kardinaalselt ei muutu.Tervist kõigile ja hoidke ennast!