EI HÄBENE ENAM HAIGUST: „Nüüd saan aru, et hemofiilia on lihtsalt osa minust ja võin oma lugu rahumeeli jagada,“ ütleb Ronet Jankovski.Foto: Robin Roots
Sirje Maasikamäe 17. aprill 2020 00:01
Hemofiiliahaige Ronet Jankovski pole end alati pühendunult ravinud. Lapseeast täiskasvanuellu astudes jäi ravi soiku pea kümneks aastaks. „Ma ei andnud ennast aastaid arstide juurde näole. Möödus palju nutetud ja unetuid öid valude käes, mida leevendasin kuidagi tablettide ja alkoholiga,“ meenutab ta. Aga siis, kui tundus, et kaotada pole enam midagi, hakkas Roneti peas vaikselt idanema uitmõte, et võiks tasapisi oma elu korda saada.

Hemofiiliahaige Ronet Jankovski pole end alati pühendunult ravinud. Lapseeast täiskasvanuellu astudes jäi ravi soiku pea kümneks aastaks. „Ma ei andnud ennast aastaid arstide juurde näole. Möödus palju nutetud ja unetuid öid valude käes, mida leevendasin kuidagi tablettide ja alkoholiga,“ meenutab ta. Aga siis, kui tundus, et kaotada pole enam midagi, hakkas Roneti peas vaikselt idanema uitmõte, et võiks tasapisi oma elu korda saada.

Hemofiilia ehk veritsustõbi on geneetiline haigus. Roneti (30) suguvõsas oli seda ka enne ette tulnud, ometi ei osanud keegi algul mõelda, et ka tema on selle pärinud. „Kuigi meie suguvõsas on olnud mitu hemofiilikut, ei suutnud mu perekond naljakal kombel selle peale tulla, et ka mul võiks hemofiilia olla. Ju tekib mingisugune blokk, kus inimesed ei suuda 1 + 1 kokku panna. “

Ametliku diagnoosi sai poiss umbes seitsmekuuselt, kui tal hakkasid tulema hambad ja veri lihtsalt ei jäänud pidama. Lõpuks oli verekaotus nii suur, et haiglas oli vaja teha vereülekanne. Teravad hambad olid teinud ka keele katki ja seda oli vaja õmmelda.

Edasi lugemiseks: