Uudised

HINNATUD ARST JA VÄSIMATU LEIUTAJA. Täna 40 aastat tagasi suri legendaarne Arnold Seppo (10)

Lembit Pihkva, 19. aprill 2020 09:00
Arnold Seppo oli tahtejõuline, sihikindelt ja kompromissitu haigete ravile pühendunud andekas arst-leiutaja.Foto: Harald Leppikson
40 aastat tagasi 19. aprillil lahkus igavikku arst-leiutaja dotsent Arnold Seppo, tänu kellele said elu ja tervise tagasi tuhanded rasked haiged Eestimaalt ja tolleaegse Nõukogude Liidu vennasvabariikidest. Surres oli Seppol vanust kõigest 62 aastat.

Arnold sündis talupidaja ja sepa perre neljanda pojana 31. detsembril 1917. aastal Lapšino külas, kus veetis lapsepõlve- ja algkooliaastad. Keskkooliõpingud möödusid 1930. aastate Leningradis tolle aja kesistes oludes ja jätkusid Leningradi Meditsiiniinstituudis.

Samal teemal

1941. aasta kevadsuvel lõpetas Seppo arstiõppe kirurgia erialal kiitusega. Ja kohe algas sõda. Täienduskursused välikirurgias, töö ordinaatorina ühes Leningradi haiglas. Blokaad. Külm. Nälg.

1942. aasta jaanuaris võeti mees tegevväkke, viidi blokaadirõngast välja lahtises veoautokastis mööda Elu Teed üle Laadoga järvejää 30 kilomeetrit. See oli sõit elu või surma peale. Kogu sõjaaja eesliinil haavatuid ravides ja opereerides sai Seppost hinnatud ja oskuslik kirurg, kes kasutas kitsastes oludes loovat mõistust ja alustas juba siis oma kuulsa põletushaavade raviks mõeldud salvi väljatöötamist.

Üks ere näide inimeste tänust ja Seppo ennastsalgavuse hindamisest on juhtum, kui 25 aastat hiljem 1970. aastal tulid kaks ohvitseri arstide tuppa ja andsid talle üle filigraanselt viimistletud tankimaketi mälestuseks tankistide päästmise eest sõjaajal.

Pärast sõja lõppu jäi Seppo Tallinna, töötades algul tervishoiuministeeriumis, hiljem samal ajal nii Teaduste Akadeemias kui Keskhaiglas, jätkates ka teadustööga.

1948. aastal tehti talle ettepanek tulla tööle Tartu ülikooli arstiteaduskonna kirurgiakateedrisse, kus ta kirjutas väitekirja ja juhendas ka üliõpilasi. Ta tõusis üldkirurgia kateedri juhatajaks ja oli tudengitele autoriteet oma hoolivuse ja teadmiste esitamise tõttu. Temast sai 34aastasena kirurgiakateedri dotsent.

Kahjuks tuli tal võidelda oma õiguste ja ametikoha eest. Tol ajal oli kombeks nõuda inimestelt ka ideoloogilist ustavust, kuid Seppol puudus pugejageen. Nii söödigi ta välja ülikooli juhtkonna ja mitme kadetseva kolleegi ühistööna. Seppo lahkus Tartust 1956.aastal ja asus tööle Tõnismäe haiglasse 10 voodikohaga traumaosakonda.

Tõhusamate ravimeetodite otsingud

Juba siis, kui dr Seppo Tartu Ülikoolis õppejõuna töötas, hakkas ta mõtlema, et luumurdude parandamiseks peaks olema mingi tõhusam meetod kui jäseme kipsi vangistamine või kuudepikkune piinarikas venituse otsas rippumine. Samuti polnud alati efektiivsed tol ajal kasutatud naelad, plaadid-kruvid. Oma tulevaste kuulsate aparaatide konstrueerimisel hakkas Seppo peale A-st ja B-st.

Kuuekümnendate alguses asus Seppo paralleelselt aparaatide täiustamisega välja töötama luu tugevustopograafiat. Praegu innovaatiliseks peetavat interdistsiplinaarset ehk erinevaid teadusharusid ühendavat tegevust arendas Seppo edukalt juba 1960. aastatel. Traumatoloogina puutus Seppo tihti kokku luupõletike ja -tuberkuloosiga. Nende ravi oli tol ajal pikk, raskesti talutav ja tihti ebaefektiivne.

Haigetel tuli kuude viisi või isegi aastaid kipsis lebada, kaasnes organismi kahjustus tugevate ravimite pikaajalisest manustamisest. Suu kaudu või süstides manustatud ravim jõudis haiguskoldesse väikestes kogustes ja põhjustas kasu asemel tihtipeale kahju – tekitades ravimresistentsust. Ravimi viimiseks põletikukoldesse konstrueeris Seppo puurnõela, mille kaudu vajalik ravim viidi otse kahjustatud piirkonda sellisel hulgal ja nii kaua kui vaja, andes haigele võimaluse liikuda, tegeleda ravivõimlemise ja füsioteraapiaga.

1958. aasta jaanuaris liitus Seppo uue meetodi arendamiseks ja juurutamiseks teadurina Epidemioloogia, Mikrobioloogia ja Hügieeni Teadusliku Uurimise Instituudiga ja nende soovitusel kureeris Luutuberkuloosi Sanatooriumi patsiente. Seppo asus entusiastlikult tegutsema, kuid 1,5 aastat hiljem vabastati ta sellelt töölt otsitud ettekäänetel. Miks küll pälvisid kadedad ja andetud jälle ministeeriumi soosingu? Ent lõpuks siiski hakkas jää liikuma.

Väsimatu teadustöö

Seppo jätkas väsimatult teaduslikku tööd ja haigete ravimist ning kuuldused üllatavalt heades tulemustest hakkasid levima haigete seas, tema saavutustest hakati avaldama artikleid ja üleliidulistel kongressidel äratasid Seppo ettekanded üha rohkem poolehoidu ja tähelepanu – kuni 17. novembril 1977. aastal avati Tõnismäe haigla traumatoloogia osakonna baasil Metallosteosünteesi Teadusliku Uurimise Laboratoorium ja Kliinik (MTULK). Ruumid asusid hoone neljast korrusest kahel. Veel mõni aasta pingutusi ja hoolimata mõningatest ministeeriumi poolt tekitatud raskustest kuulus hoone neli korrust MTULK-ile.

Kliinikus tegutses vabariiklik põletuskeskus, kuhu hospitaliseeriti aasta ringi raskeid põletusi saanud haigeid. Veel tegutsesid osakonnad infitseeritud luu- ja liigespõletikuga haigetele, ortopeediliste ja traumatoloogiliste haigete erakorraliseks ja plaaniliseks raviks ning intensiivravi ja reanimatsiooniosakond raskete põletushaigete, trauma- ja operatsioonijärgsete raskete haigete raviks. Ja veel enamgi – alustati ka õppetööga, oma vabariigi ja liiduvabariikidest pärit arstide täienduskursustega.  Õppekavas olid loengud Seppo meetoditest, tugevusõpetusest ja praktilised õppused TPI eksperimentaalses konstrueerimisbüroos. Õppetööd juhendasid peale Seppo mitmed MTULK-i teadurid.

Varajane lahkumine

Nüüd, kui  läbi raskuste oli saavutatud nii palju, kerkis esile tume pilv – Arnold Seppo haigestus pöördumatult. Kaks viimast kuud veetis ta oma kliiniku intensiivis kolleegide järelvalve all, taludes protseduure neerudialüüsi tõttu – siis saabus lõpp. Tema põrm sängitati Metsakalmistule 23. aprillil 1980.

Arnold Seppo on maetud Metsakalmistule.Foto: Mati Hiis

Tema päranduseks Eesti meditsiinile jäi 12 autoritunnistust NSV Liidus, 10 rahvusvahelist patenti, mis on registreeritud USA-s, Prantsusmaal, Jaapanis, Suurbritannias, Rootsis. Samuti üks meditsiiniline avastus NSV Liidus, teenelise leiutaja aunimetus 1977. aastal ja arvukalt preemiaid ja medaleid rahvusvahelistelt messidelt.

Minu mäletamist mööda hakati 1980. aastate keskel ehitama Mustamäele praeguse PERH-i kõrvale kliinikule uut hoonet, osakondade meditsiinipersonalilt uuriti arvamusi siseruumide funktsionaalse paigutamise kohta. Majakarp jõudis valmida, kuid 1989. aastal ehitus seiskus.

Sellest hoonest Sütiste teel pidi saama Seppo-kliinik. Foto aastast 2002. Foto: Väino Silm / Ekspress Meedia

1992. aastal nimetati Arnold Seppo nimeline MTULK ümber Arnold Seppo Traumatoloogia ja Ortopeedia Keskuseks. Kliinikus oli kõrgel professionaalsel tasemel töötav ühtehoidev meeskond, haiged said parimat võimalikku abi kõrgelt hinnatud spetsialistidelt. Ja siis tuli pauk – augustis 1994.aastal lõpetati ministeeriumi korraldusel kliiniku töötamisluba – osakonnad ja arstid pillutati laiali. Kuskilt kivi alt oli välja roomanud vana nomenklatuur, kelle kustumatu vaen ja küüneviha lahvatas võimu toel vallale.

See on lugu tahtejõulisest, sihikindlast ja kompromissitult haigete ravile pühendunud andekast arstist-leiutajast ja samas ka ignorantsest, reeturlikust ja häbiväärsest nomenklatuurist, kes oma mugavustsoonist hoolis enam kui nende hoolde usaldatud inimestest.

See on ka lugu arstist-teadlasest ja leiutajast, kes võiks innustada tänaseid noori, alles alustavaid arste, neid, kellel on unistusi, ambitsioone, soov aidata inimesi ja olla ka ise osaks Eesti meditsiini arengus ja ajaloos.

26. märtsil 1997 avati Tallinnas Tõnismägi 5a seinal Arnold Seppo bareljeef.

 Artikli autor oli MTULK-i arst-teadur-leiutaja aastatel 1980-1993.

Kasutatud on materjale raamatust „Dr Arnold Seppo lugu” (autor Hilja Seppo) ja minu isiklikke meenutusi.

Seppo-ainelise kolmeosalise romaani on kirjutanud Peeter Urm: „Siinpool paradiisi”,  „Provintsiarst” ja „Hüvastijätt”.