Foto: Teet Malsroos
Lugejakiri
21. aprill 2020, 17:02

Lugejakiri | Terviseamet kui siil udus

Nagu tagantjärgi selgub, kirjeldas terviseamet juba paar aastat tagasi Eestis potentsiaalselt puhkeda võivat laastavat epideemiat – sarnast praegu leviva koroonaviirusega – ning juba käesoleva aasta veebruaris nägi amet ette suurt koroonaviirusesse nakatumise puhangut Eestis. Kahjuks pole kummastki ennustusest kasu olnud. Jälgides praegu keskpäeval toimuvaid pressikonverentse, paistavad tervishoiuameti esindajad silma paljusõnalise hämamise ja teadmatusega.

Küll on neil ametnikel jätkunud ülbust teha kriitikat Kuressaare haigla aadressil. Kohe kriisi algusaegadel ei meeldinud neile Kuressaares sisse viidud drive-in meetod koroonaproovide võtmisel, seda taheti koguni ära keelata, veidi aja pärast aga kaaperdas amet selle mooduse endale ning nüüd toimub proovivõtmine samal viisil ka mujal. Etteheidete muus osas – näiteks proovide võtmise sagedus jne – on (oli) tegemist terviseameti enda saamatuse ja tegematajätmisega – esialgu ei tulnud mingeid juhendeid ega soovitusi ja seda kogu riigi ulatuses. Ametil oli kui suu vett täis. Alles doktor Popovi tulekuga hakkasid asjad liikuma. Praeguseks on amet end kogunud ja nüüd paistakse silma pigem ülipüüdlikkusega –pidevalt muudetakse nii proovivõtmise- kui ka statistikameetodeid, antakse lapsikuid soovitusi jne.

Plahvatuslikku levikut saanuks ära hoida

Eriti märgatav oli terviseameti abitus kaitsemaskide vajalikkuse küsimuses. Koos WHO-ga olid nad viimase ajani vastu maskide kandmisele terve tavainimese poolt, nende teooria järgi pidi maski kandma vaid viirusekandja kaitsmaks ümberolijaid. Samas: maske kannavad meditsiinitöötajad, kohustuslikud on need teenindajatele (müüjad jne), seega need, kes valdavalt on (peavad olema) terved. Siililegi selge, et nad kannavad maske enesekaitseks, mitte hoidumaks teiste nakatamisest. Igasugune mask kaitseb ümbritsejaid minu eest ja ühtlasi ka vähemalt mingil määral mind ümbritsejate eest. Lõpuks, ennäe imet, teatas terviseamet 7. aprillil, et maski kandmine enesekaitseks on soovitav.

Mis puutub Saaremaasse ja seal tekkinud olukorda, peaks terviseamet hoidma eriti madalat profiili. Arvestades seda, et nii Saaremaa kui Võru haigusepuhangud olid (on) seotud 4. ja 5. märtsil toimunud Saaremaa – Itaalia võrkpallimängudega, millele just terviseamet rohelise tee andis, oleks terviseameti juhid pidanud olema ammu vallandatud, kui mitte veel rangemalt vastutusele võetud. Arvestades, et seesama amet olevat juba veebruaris ennustanud nakatunute arvuks Eestis 30 000, jääb arusaamatuks, kuidas üldse selline saatuslik viga tekkida sai.

Pole lõplikult kindel, kas viiruse tõid kohale itaallased, serblasest mängukohtunik, kes jäi haigeks, kuid võis olla nakatunud juba siia tulles või mõni välismaal käinud kohalik.  Loomulikult oleks viirus jõudnud ka ilma nende mängudeta nii Saaremaale kui ka Võrru ja mujale, rahvas ju liigub, kuid kindlasti poleks see toimunud nii plahvatuslikult ja Saaremaal poleks haigestumus nii suurearvuline nagu see praegu on.

Kuhu kadus listeeriabakter?

Lühikese aja jooksul on tegemist juba teise riigiametiga, mille juhid ei tulnud toime oma valdkonna juhtimisega. Ühel juhul (TA) ei tehtud midagi, teisel juhul (VTA) oldi liigaktiivsed. Tagantjärele on jäänud mulje, et veterinaar- ja toiduamet otsis baktereid sealt, kus neid võib-olla polnudki, igatahes mitte ohtlikul määral. Oli ju nulltolerantsi nõue ameti enda väljamõeldis, euronorme ei ületatud. Kadusid VTA juhid ja ministeeriumi kantsler Lemetti – ning kadus ka bakter. Hakka või uskuma, et põhipõhjuseks oli poliitiline rünnak EKRE ministri vastu.

Kui listeeria juhtumil puhul jäid VTA juhid ja Maaeluministeeriumi kantsler vähemalt kohast ilma (kuigi peaminister asus VTA poolele ja president koguni vabandas skandaali õhutanud Lemetti ees), siis praeguseni pole kuulda olnud terviseameti juhtide vastutusele võtmisest. 

Neil päevil ilmus teade, et siseminister premeeris oma alluvaid, kes on koroonavastase võitluse essliinil. Seda võib võtta nii ja naa, hea töö väärib kindlasti äramärkimist, kuid võimalus, et premeeritavate nimekirja võivad aja möödudes sattuda ka praegused tervishoiuameti juhid on hirmutav. Kahjuks ei kao koroonaviirus ära peale sellise epideemia põhjustanud süüdlastele koha kättenäitamist, kuid juba austusest haigestunute kannatuste ja elu jätnute vastu ei tohi juhtuda, et süüdlased jäävadki karistamata.