"Kui on väga raske, on kaks võimalust – kas lõpetad elamise ära või hakkad abi otsima. Mina valisin viimase." (11)

Ka mul on ravimatu haigus. Joon ennast lihtsalt praegu surnuks. Nädalaid, üksi. Ei suuda enam kannatada, mingit abi ega mõtet pole. Kõike on proovitud, ise õppisin kunagi arstiks, oman 2 kõrgharidust, mis sellest kasu... Nutan ja joon. Proosit.

Kui valida saab,siis valiks esimese.Parem kiire lõpp,kui aeglane vindumine.

Nii on.Täna lõppesid mu elukaaslase päevad...

I tüübi diabeet on kohutav haigus. Surmahaigus, mis röövib inimeselt kõik tükk-tüki haaval. Tean, sest elan ise selle julma haigusega ning olen juba piisavalt kaotanud, aga väga palju on veel kaotada. Põhimõtteliselt I tüübi diabeetikud surevad aastakümnete jooksul, ennem kui keha enam ei jaksa taluda ja lõplikult alla annab.

enamusel on ravimatute haiguste alged olemas, pea kõigil, uuritud, teada. ega see elu ses riigs ongi vastu tuult ja tormi minek, kuidas aga saadakse seal ratstooliga koju, kas nagu proffid, tagumised rattad ees ja muudkui tuleb tõmmates ? riik peaks rajama liftidega eluasemeid ratastooli inimestele, nende peredelegi sommidel vist on midagi sellist, sellistest asjadest tuleks kirjutada, mitte vahivad telekat ja ongi leht valmis seejärel. maksa veel mingi sellise asja eest, kus arvatavasti kerjatakse omakordagi.

Ju sul siis alaealist last pole,et minemasaamine oleks eelistatavam....

Mina pooldaksin esimest võimalust, see oleks kõigile allesjääjatele, ka riigile, kasulik. Aga ju siis seisavad mul õiged raskused alles ees - ELAN VEEL!!!