see on pidev tunne, et kohe-kohe võib midagi juhtuda. kunagi ehk on juhtunud midagi, aga see ebaratsionaalne ärevus jääb ja sa ei suuda keskenduda millelegi muule. see on piin. ei suuda lõdvestuda, elu nautida, lihtsalt vestelda ja naljatada. Tavaliselt haigestuvad suurema IQ-ga inimesed, kes mõtlevad liiga palju, saavad asjade olemusest liiga täpselt ja teravalt aru, kes ei suuda ennast petta . mõtlevad ennast haigeks. seda ravib vaid enesetapp.
Olen noor 26 aastane neiu ja ärevushäieed on lainanud u. 7 aastat. Normaalne elu on täiesti halvatud. Ei suuda poes käia, ei üritusel ega kuskil mujal, kus on rohkem rahvast või pole võimalust kohe oma nn."urgu" ronida. Lähen poodi, mõtlen küll, et issand ole nyyd normaalne noh. Aga tunnen kuidas kõri läheb paksuks, keskendumine kaob ja mõistus taob " mine välja, mine välja" ja siis viskangi korvi tagasi ja lähen välja poest. Ainus, mis mul seda leevendab on alkohol. Tarbin harva kuid siis pole kunagi hirmu millegi ees.
Ärevushäire on keeruline asi. Näiteks minul polnud mingeid tavapärasest suuremaid muresid (tegelikult oli just murede mõttes pikemat aega nn rahulik periood), samuti polnud ägestavaid ega leevendavaid tingimusi. Lihtsalt teatud pärastlõunasel ajal tekkis "lambist" tohutu ärevus ja nii iga päev. Seejuures polnud see eksamiärevuse tüüpi, vaid midagi sellist, mida ma kunagi varem tundnud polnud - jube pidev füüsiliste aistingute pakett, täielik agiteeritus ja selline tunne, et surm oleks halastus, mitte midagi ebasoovitavat. Psühhoteraapia osutus mõttetuks, hiigelannus sertraliini hakkas pikapeale mõjuma. minu poolest võin neid nüüd elu lõpuni võtta kui need selle õuduse eemal hoiavad! Ühesõnaga ärevushäire ei pruugi olla klassikaline haiguslik ülemuretsemine, vaid võib olla ka "füüsiline hullumine", millele psühholoogilist käivitajat või leevendajat ei leiagi. Võib-olla siis ongi orgaaniline põhjus.
KOMMENTAARID (6)