tuleb küll aeg, kus perearstid hakkavad mõõtma veresuhkruid? Täielik hoolimatus ja ükskõiksus nende poolt, aga kui mingi probleem või häda, saad õiendada nii et mitte vähe...
Jeesus Siirak 30:Tervisest 14 Parem olla vaene, kes on terve ja tugev, kui rikas, kellel on haige ihu. 15 Tervis ja heaolu on parem kui kogu kuld ja terve keha on parem mõõtmatust rikkusest. 16 Ei ole paremat rikkust kui ihu tervis ja ei ole suuremat rõõmu kui südame rõõm. 17 Parem surm kui kibe elu, igavene puhkus on parem kui pikaldane haigus. Rõõmust 21 Ära lase oma hinge kurvastada ja ära vaeva ennast oma mõtisklustega! 22 Südame rõõm on inimesele eluks ja rõõmsameelsus pikendab mehe elupäevi. 23 Armasta oma hinge ja tröösti oma südant, ja hoia kurbus enesest eemal! Sest kurvastamine on paljusid hukanud ja sellest ei ole midagi kasu. 24 Kadedus ja viha lühendavad elupäevi ja mure teeb enneaegu vanaks. 25 Helde ja toidust rõõmu tundev süda kannab hoolt oma roa eest.
Pole see suhkruhaigus sugugi nii katastroof, kui suudate maha rahuneda. Ärge mingil juhul insuliini süstima hakake, siis teete seda elu lõpuni. Piltlikult öeldes visati mind haiglast välja, et keeldusin resoluutselt insuliinist. Ütlen, et ka nüüd 5 aastat hiljem ma insuliini ei süsti, kuid veresuhkur on normis. Haiglas ei saadud veresukru näitu 20-st allapoole, kuid kodus 5 päevaga läks veresuhkur normi tütre poolt saadetud toidu soovitustega.Veresuhkru näit sõltub toidust, nii lihtne see ongi.
Kulla sõber sa ajad midagi väga sassi. Ilma insuliinita sureb I astme diabeetik ca 3-4 nädalaga. Sul on ehk II tüüp, seda saab jah söögiga ja süstimata kontrolli all hoida. Sinusugune inimene peaks seda ju ometi teadma...
Esimene hetk lugesin nagu enda lapsega aasta tagust haiglas olemist, aga siis keeras jutt ikka väga mustaks. Oksetõbi mis osutus diabeediks. Kõik need voolikud tilgutid mida järgi ei saanud jne. Olid küll koledad, aga ka vajalikud. Mõista sa pole selles üksi, lapsdiabeetikute vanemad on väga toetavad, leiad kindlasti kellega vestelda ja rääkida murest. Facebook kõik võimas, seal leidub päris mitu diabeetikute vanemate vestlusringide gruppe, kust saad alati toetust, abi ja kaasa mõtlejaid. Esimesest shokist saad üle umbes aastaga ehk peale seda võtate seda kui pere elustiili. Usu ma tean seda, oktoobris saab selle loomaga koos elatud täpselt aasta. Nüüd tunnen juba kindlamalt oskad reageerida. Rahaline osa, kuidas hakkama saada! Pumba eest käid välja ju kord 5a jooksul sellise summa ning edaspidi jah tarvikud, aga selle osa katab suuresti lapsele tehtud rehabilitatsiooni plaan ja sellega määratud puue. Sensor pumbale eriti kui teile antakse see kallim, oleks hea, aga kui ikka rahakott ei võimalda saab ka näpust mõõtmisega mingiaeg hakkama. See pole midagi sellist, mis ainult sinu lapsel, sa ei ole üksi. Neile kes vaatavad mida poest ostetakse ja seostavad seda diabeediga, siis infoks T1D pole seotud suhkru söömisega see on pärilik+ keskonnast tulenevalt autoimmuunhaigus, mille teket ei sa ära hoida...saab ainult varakult jaole, kui vereproovid oleks täies ulatuses tehtud. See ei ole suhkru söömisest tulenev haigus. Ärge ajage segamini teise tüübiga, mis teise sõnaga on elustiili haigus ja esineb ülekaalulistel, vähe liikuvatel, vanematel inimestel.
Insuliini ei süstita mitte õlavarde vaid reide või kõhtu. Nende süstalde nõelad on 0.3 mm jämedused ega tekita valu. Just lihasesse ei tohiks insuliini süstida, seda tuleks teha rasvkoesse. Aga väikelapsele on diabeet raske haigus. Insuliini süstimine on küll odavaim viis veresuhkur kontrolli alla saada, vastavad insuliinipumbad aga küllaltki kallid, kuigi mugavad, eriti väikelapsele.
Õigus, mis haigla see on kes õpetab nii väiksele õlavarde süsti ise. Õpetatakse reide ja tuharasse, õige nurgaga. Õigesti tehes ei lähe midagi siniseks
Olen nõus, et esimene nädal peale diagnoosi saamist on kohutavalt raske. Nutsin ka ise kogu aeg, kui laps eemal oli või magas. Tema nähes ei saanud seda ju lubada. Esialgu tundubki, et kulud on suured, aga see on alles algus. Meie jaoks (osaliselt küll enda süül) oli ehmatus suur, kui peale lapse 5aastaseks saamist läksime apteegist sensoreid ostma - ootamatult oleks vist laps (või pere) pidanud rikkaks saama. Kui enne 5. sünnipäeva maksime karbi (5 tk) eest 23,... €, siis 5 aasta sünnipäevast tõusis karbi hind 116,... euroni. Ei tea küll, mis näitaja see 5. sünnipäev küll on. Loodan, et kui esialgne šokk on möödas, siis läheb elu omasse rütmi ja kui võtta diabeedidiagnoosi kui sunnitud eluviisi, mitte kui haigust, siis on natuke kergem leppida.
Kas sa arstile oled rääkinud oma nimevajadushaigusest. Mõistan, tarvitad rohtusid, aga kas sellele nimehullusele on mingit ravimit. Täiesti kohatu on antud teemas sinu komm, südametu ja küüniline õnnetu ema ja lapse suhtes. Sina sellest aru ei saa, sul ainult nimed peas.
Argpüks selline. Sellised nimi muutjad hoidke meediast eemale kui veel aru pole saanud. Halb eeskuju. Palun ajage oma asju isekeskis. Ärge tulege halvaks eeskujuks.
Emme tervisenäitajad ei puutu asjasse, sai ju selgeks, et tegu pole päriliku haigusega vaid haigestumisega. Hea veel, et tegu oli väga kõrge suhkrutasemega ja see pole isegi nii kõrge näitaja puhul vältimatult eluohtlik (vähemalt täiskasvanu jaoks). Olnuks aga tegu näitajatega, mis langevad alla 1.5-2, oleks reaalne oht elule olnud kindlasti! Olen ka ise diabeetik ning mul on veresuhkur kõikunud 2.3 ja 26 vahel.
Miks te külvate paanikat??? Olen ise diabeetik (põdenud üle 30 aasta), samuti on mu laps diabeetik, haigestus 4aastaselt ja mõlemad elame täiesti normaalset aktiivset elu. On jah raske, kuid mitte midagi võimatut, see on pigem elustiil ja arvestades seda, et haigust ON VÕIMALIK kontrolli all hoida. Insuliinid lähevad järjest paremaks, veresuhkrut pole vaja enma sõrmest iga natukese aja tagant mõõta (võimalik on soetada aparaat, mis monitoorib 24/7 näiteks FreeStyle Libre), ka pubmal peaks se funktsioon olema (vist, sest ise pumpa ei kasuta).
Nõus Teie jutuga..ka minu laps haigestus diabeeti kui oli 9.a. ja mitte kellelgi meie perest seda haigust ei olnud. Nüüd tütar juba peaaegu 30.a. ja saab ilusti oma elu ja toimetamistega hakkama. Eks ta alguses hirmutas ära küll kui diagnoos pandi, aga kõigega harjub ja elu läheb edasi.
Muidugi, tänapäeval läheb laps esimesse klassi ka ju mähe püksis, kes seda enne kuulnud on, et aastane laps potil käib. Sa "t" oled ikka tõeline kaasaegne inimene, kes pole mingites igandites kinni.
Üks asi on terve laps, teine asi on diabeedik (kellel veel lõplikku kinnitust erinevatel põhjustel ei ole). Kui ikka lapseke veresuhkru taseme allatoomiseks kogu aeg ainult joob ja joob, siis kusagilt peab see ometigi välja tulema. Hea kui see pisike läbi une ülesse jõuab ärgata, enne kui "uputus" tuleb. Ainus võimalus ongi pidevalt mähkmeid vahetada ja loota, et ehk ei leki....
Artiklit lugedes tekkis sama tunne. Lisaks tahaks veel öelda, et minu arvates on 300 eurot kuus päris suur toetus ja pereisa võiks ikka koju laste juurde jääda, isast on lastele rohkem kasu kui rahast (aga see on isiklik arvamus, see otsus on pere enda teha).
Sel hetkel, kui mina artiklit lugesin, oli seal kirjas ka summa, kui palju pere toetust saama hakkab, praeguseks hetkeks on see summa artiklist kadunud, järele on jäänud ainult "hakkab saama toetust". Enne kui oma mure avalikkuse ette toote, lugege ise ka artikkel läbi. Selline valeinfo tekitab pahameelt ja kaastunde asemel paneb pead vangutama. Ja toetust hakkab pere kindlasti saama, ja kui ema on lastega kodus hakkab ta saama veel ka toetust hooldamise eest (tean, sest olin ise oma lapsdiabeetiku hooldaja).
Mulle ütles arst, et ta ei oska eesti keelt piisavalt, et selgitada, mida nad lapsega teevad. Tuli veits kisa teha, et nad rääkima sundida, rääkiski vene keeles, miks ja mida nad 3 nädalasega teevad. Õnneks ei olnud tegu diabeediga, kuigi selline oht oli geneetiliselt olemas.
küll lastega lahti on? 35 vähihaiget, suhkruhaiged ja tont teab, mis homne päev veel lagedale toob. See liberaalne kauboikapitalism on ikka ebatervislik meie kliimavööndis.
Äkki hakkaks lõpuks oma toidusedelit korrigeerima? Käige poodides ringi ja vaadake mida rahvas endale ja lastele ostab. ikka igasugu värvilist ja odavat kraami. Miskipärast nende haiguste levik laieneb peale seda kehva nõukaaja lõppu. Lisaks igausu talumatused ja allergiad.
Taimekaitsevahendid toiduainetes ja kõik muud mürgid, mille mõju täpselt tegelikult ei teata või ei taheta teada, Maa on muutunud kaitsetumaks päikese kiirguste suhtes, inimtekkeline kiirgus ( http://www.kiirgusinfo.ee/)
Vanasti surid need lapsed lihtsalt noorena ära ja keegi ei teadnud midagi. Nüüd suudetakse diagnoosida ja mõningaid asju ka ravida. Võrdle laste suremust praegu vs 100 aastat tagasi ja avastad, et pole midagi rohkem haigeid!
Saan suurepäraselt aru, mida see pere tunneb... mu oma pesamuna sai enne kaheseks saamist sama diagnoosi. See lööb jalad alt ja korralikult. Algul on põrgulikult raske, aga... oma kogemusest võin öelda, et vähemalt minu pisike harjus üllatavalt ruttu, paremini kui mina. Kui pumba peale saate, siis läheb kergemaks- mugavamaks.
Mul on meeles, et enne eelmise aasta jôulusid oli telekas saade, kus väike tûdruk näitas insuliinipumpa. Olevat teine väikese lapse jaoks suht sobiv , kuid mitte hind. Ilmselt on see sama 3500_ne, millest perel omaosalusena tuleb tasuda 360. Ehk ônnestub kiiremas korras osta, siis on lapse elu natukene parem.
Mul ka laps jäi mõned aastad tagasi samas vanuses sellesse haigusesse. Insuliinipumba sai laps kohe haiglas ja seda täiesti tasuta. Lisaks anti ka glükoosisensori komplekt ja ka tasuta (suur tänu Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingule). Aga jah ka samamoodi ei teinud perearst vereproovides veresuhkru analüüsi ja laps sattus samasuguste veresuhkru näitudega sisuliselt viimasel hetkel haiglasse. Uskumatu, et siiani pole suudetud perearste selles vallas harida.
SUhkruhaigus on üldiselt hästi hallata haigus. Teoreetiliselt. Söö vaid õiges koguses õigeid sööke ja süsti sobiv kogus insuliini. Aga tegelikkus on muidugi karm, väikesele lapsele kogu arg seletada, et seda sa ei saa ja seda ka ei saa ja teeme nüüd süsti jälle ja... Palju jõudu perele!
tegelikult saab ka diabetik süüa kõike (kui ei ole toidutalumatusi). Lihtsalt mõistlikes kogustes ja vähem magusat. Olulisem on söömisvaheaegadest kinni pidada, see aitab paremini kontrolli all hoida.
Pole suhkruhaigus midagi nii hästi hallatav haigus. Veresuhkrut mõjutavad emotsioonid- no kuidas sa väikelapsel neid haldad! viirushaigused- nende vastu ju ka ei saa eriti midagi teha. Süüa võib kõike aga kõik mõjutab veresuhkrut erinevalt. See on täielik teadus, et mida ja kuidas ja millega koos süüa. Ja lapsed on ju teadupärast üsnagi valivad.
Nii kurb, pisarad tulid silma. Perele vastupidavust ja pisipoisile tervist. Vaene väike, loodan, et ees ootab pikk - pikk elu ja et haigus väga häda ei tee.
KOMMENTAARID (64)