RASKE OTSUS: „Harjusin oma healoomulise kasvajaga. Murdepunktiks oli verejooks.“ (6)

Kas tuleb veel kannatada --või ükspäev tuleb ka lõigata,,

Minul on see läbi käidud etapp lugesin nagu oma lugu. Peale oppi oli küll raske aga see kõik oli mööduv läks järjest kergemaks. Veri sai korda enesetunne paranes. Kuumahood kadusid ja päevi pole enam aastaid. Paar päeva tagasi tuli siiski teha veel üks op nimelt see "allavaje" mis häiris elu aga ma loodan et see on ka nüüd korras.

Teema tõsine. Paluks arvamuste tasandilt mitte kommenteerida. 1:1 minugi lugu. Ma piinasin ennast aga aneemia viimase piiri ning pool aastat lakkamatult kestvat "päevi". Rõõmsat ajuloputust ärge aga uskuge. Haiglas sanitaridki rääkisid opist kui tõelise vabaduse saavutamise otsusest. Ise läbisin opijärgselt aga 2 tõsist depressiooniepisoodi, töönarkomaaniale kaotatud aastad, suhtemustrite teisenemised jne. Mainitud "allavaje" hakkab tunda andma aga ca 20 aastat pärast opi. Paraku.

"...et emaka opereerimine ei halvenda elukvaliteeti"?---Vaat vaidleks! Mul on kõrval kaks töökaaslast, kelle peal ma näen, et HALVENDAB küll, tekib mingi "ALLAVAJE" jne.

Miks on müoomi pärast vaja teha "puhas vuuk"? Tervet organit välja lõigata ei ole ju seetõttu vaja, on teisi, kergemaid võimalusi