Sisuturundus

Kuidas vähidiagnoosi saanuna psühholoogiliselt toime tulla? 

Eesti Vähiliit+vähiennetuskampaania, 29. aprill 2019, 16:40
Kui inimene saab pahaloomulise kasvaja diagnoosi, siis sellega muutuvad elus tema rollid ning sellega ka minapilt. Eriti puudutab see soolist identiteeti, eelkõige rinna-ja eesnäärmevähi puhul.Foto: Envato Elements
Enamusele vähidiagnoosi saanud inimestele on hetk, mil nad kuulevad kurjakuulutavat diagnoosi, jooneks oma elus, mida võiks nimetada enne ja pärast. Kuidas selle kõigega psühholoogiliselt toime tulla, selgitab PERH-i Palliatiivravi keskuse kliiniline psühholoog Inna Narro.

Vähihaiguse psühholoogiline olemus erineb neuroloogiliste, kirurgiliste ja sisehaiguste diagnoosi saanud patsientidest, kuna vähidiagnoos on neist neljast kategooriast ainus haigus, millega seostatakse elu lõppu.

"Kui inimene saab vähidiagnoosi, mille tagajärjel võib ta surra, on see kahtlemata üks tugevamaid psühholoogilisi traumasid. Kaasneda võivad depressioon, ärevus, paanika jne, mis võivad takistada patsiendil tegemaks ravialast koostööd nii arstide kui tugispetsialistega,“ toob Inna Narro välja.

Sestap on vähiraviprotsessis ülimalt oluline psühholoogiline nõustamine ja õnneks on selle tähtsus viimastel aastatel tõusnud. Narro sõnul on ka inimesed ise muutunud julgemaks psühholoogi poole pöördumise osas, kuna just psühholoog on raviarsti parem käsi (sest ravi tulemuslikkus on tihti seotud ravialuse psühhoemotsionaalse seisundiga).

"Oma seitsmeaastase praktika vältel olen sageli näinud, kui palju on aidanud psühholoogilised ravimeetodid nii patsientidel kui nende lähedastel traumaatilise olukorraga toime tulla, eriti "allaandmise" osas. Kuid patsientide seas on kindlasti ka neid, kes ei ole saanud õigel ajal psühholoogist toetust ja motiveerimist ning sel juhul on "allaandmised" kerged tulema,“ räägib psühholoog.

Selleks, et patsient saaks olla oma haiguses toetatud, on Eesti Vähiliit loonud igasse maakonda patsientide ühingud, mille kontaktid võib leida vähiliidu kodulehelt. Kui diagnoosi saanud inimene ei tea, kuhu ja kelle poole pöörduda, oleks just patsientide ühinguga ühendust võtmine esimene samm.

Haigus muudab minapilti

Kui inimene saab pahaloomulise kasvaja diagnoosi, siis muutuvad elus tema rollid ning sellega ka minapilt. Eriti puudutab see soolist identiteeti, eelkõige rinna- ja eesnäärmevähi puhul. Naistel on hirm oma juuste ja naiselikkusega seotud organite kaotamise ees, meestel kaasnevad eesnäärmekasvaja korral hirmud seksuaalse võimekuse alanemise ees. Psühholoogi roll sellise probleemi puhul on ümber lükata vääruskumused ning aidata patsiendil leida kinnitust, et haigus ja mõne organi eraldamine ei tee temast veel vähem väärtuslikku inimest.

Erinevad uuringud on näidanud, et nii meestel kui naistel võib esineda väärtusetuse tunnet, mis seotud rolliga perekonnas, töökohal ja sõprade seas. Kardetakse stigmatiseerimist, mistõttu inimesed loobuvad sageli seltsielust ja tõmbuvad endasse, kardetakse töökoha kaotust jne.

"Kui patsient saab vähidiagnoosi, sees on esmaseks reageeringuks šokk, selles faasis on oluline motiveerida inimest tegema aktiivset tööd ravimeeskonnaga, et saada enda jaoks turvatunnet tagav esmane info raviprotsesside ja sellega kaasnevate olukordade kohta," selgitab Inna Narro. "Kui patsient osaleb raviprotsessis, siis on oluline jälgida ravi tulemuslikkuse mõju patsiendi emotsionaalsetele seisunditele. Paraku on keemia- ja kiiritusraviga kaasnevad sümptomid füüsiliselt ja emotsionaalselt inimesele kurnavad, mistõttu võib ta tahta ravist loobuda, siis sel perioodil on oluline motiveerida ravi jätkama."

Kui ravi on möödas, arvatakse ekslikult, et nüüd on inimene igati terve ja rohkem abi ta ei vaja. Tegelikult on praktika näidanud, et tervistunud inimesele jäävad alles tema hirmud teadmisest, et haigus võib tagasi tulla ning seetõttu peaks psühholoogilist nõustamist jätkama ka pärast seda, kui patsient on paranenuks kuulutatud. Kehale sarnaselt vajab ka hing rehabilitatsiooni.

Diagnoosi saanud patsiendid peaksid ideaalolukorras saama kohe psühholoogilist nõustamist, mis hoiaks ära hulga psühholoogilisi komplikatsioone, kuid kahjuks on haiglates töötavate psühholoogide arv piiratud ning igaüks ei pruugi seda kohe saada.

Siin tulevad psühholoogidele appi kogenusnõustajad, kes oskavad endi kogemustest anda patsiendile just õigeid vastuseid. Näiteks SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Palliatiivravi keskuses töötavad kõrvuti psühholoogidega töötavad ka kogemusnõutajad. Neist on olnud palju abi nii lootuse säilitamise kui "mitteallaandmise" osas.

Kui haiglas on patsiendil ja nende lähedastel kohene võimalus psühholoogilist nõustamist saada, siis perearstidel on see võimalus siiski veel piiratud. Psühholoogid on kogunenud nõustamiskeskustesse ja erasektoritesse, mis on paraku tasulised ning inimestel ei ole rahalisi võimalusi teenust saada. Ja kui rahaline ressurss seda võimaldab, on järjekorrad väga pikad. Inna Arro hinnangul on siinkohal meie uuel valitsusel võimalus näidata, kuidas inimeste vaimset tervist paremini toetada ning rahastada suuremal määral riigi poolt seda vajalikku teenust.

Pereliikmete roll ülioluline

Patsiendi pereliikmetel on oluline osa raviprotsessis, sest nemad on patsiendile kõige lähemal ning teavad tema olemust kõige paremini. Uuringud on näidanud, et raviprotsess on seda edukam, mida toetavam ja armastav on patsiendi perekond.

Kuid siin tuleb arvestada sellega, et vähidiagnoosi ei saa ainult patsient, vaid selle diagnoosi saab moraalselt terve perekond. Pereliikmed vajavad mõnikord rohkem abi kui patsient, sest neil on lisaks pereliikme rollile veel koduvälised rollid, millega on vaja kriisiolukorras toime tulla. Psühholoogil tuleb pereliikmetega töötamisel arvestada inimese rolli perekonnas, sest abikaasa, lapsevanem, laps, need kõik rollid vajavad erinevat lähenemist.

Kolm nõuannet vähidiagnoosi saanud inimesele

Mis on onkopsühholoogia?

Psühho-onkoloogia ehk onkopsühholoogia on multidistsiplinaarne ala, mis on seotud vähktõve psühholoogiliste ja sotsiaalsete valdkondadega. Eesti keeles on mugavam kasutada terminit onkopsühholoogia. Onkopsühholoogia pioneeriks ja valdkonna loojaks peetakse ameeriklast Jimmie Coker Holland´it (1928 – 2017), kes 1977. aastal alustas Memorial Sloan Ketteringi vähikeskuses spetsiaalselt vähidiagnoosiga patsientidele suunatud psühholoogide väljakoolitamist. Holland rõhutas „terviklikku vähiravi“ tähtsust, mis hõlmas lisaks diagnoosimise ja raviotsustega ka patsiendi psühholoogilisi ja sotsiaalseid vajadusi. Onkopsühholoogia eesmärgiks on välja selgitada patsiendi elukvaliteeti häirivad psühholoogilised ja psühhosotsiaalsed probleemid ning patsiendist lähtuvalt leida kohased ravi- või sekkumismeetodid.