Sõda kehakaaluga: lohutussööja vabanes seitsme kuuga 17 kilost (1)

Iris meenutab, et ta kaal hakkas tasapisi kasvama pärast autojuhiloa saamist 30. eluaastates. Siis jäi jalgsi liikumist järsku oluliselt vähemaks. 

Ega ta kaalutõusu esialgu tajunudki. Ka pere jaoks polnud ta suuremas kaalus midagi ehmatavat, sest kogukamaks ei muutunud ta päevapealt, vaid pikkamööda. Nii pereliikmed kui ka Iris jõudsid muutusega harjuda. Aga fotodelt hakkas naine märkama, et midagi on valesti, ja vaja oli aina suuremaid riideid.

Aeg-ajalt mõtiskles naine, et peaks trenni minema. Kooli ajal oli ta olnud sportlik, aga nüüd olid tal väikesed lapsed ja palju tegemist. Kust sa leiad trenni jaoks aega! Mõnikord katsetas ta lühiajaliselt mingeid dieete, aga vaid katsetusteks need jäidki.

Impulsi, mis viis Irise muutumise rajale, sai ta ühelt lauljannalt. Nähes, kui ilusaks, saledaks, lausa imepisikeseks oli see naine muutunud, küsis Iris lauljannalt, kuidas see muutus on saavutatud. Vastus oli: Fitlapi programmi kasutades. Irises tärkas huvi: mis see on?

Aasta oli siis 2017 ja Iris kaalus 75 kilo. Ta registreeris ennast Fitlapi kasutajaks. Esialgu oli natuke yo-yo'tamist – kaal kahanes veidi ja tuli jälle tagasi. 2018. aasta algusest hakkas aga kaal järjekindlalt vähenema. Irise arvates oli põhjuseks see, et ta oli suutnud endale eesmärgi paika panna. 

„Eesmärk peab olema muudatus elus, mitte mingi kaalunumber,“ selgitab Iris. Sellise arusaamani jõudis ta oma töö kaudu. „Projektinõustajana selgitan inimestele, et millegi tegemise eesmärk on olukorra muutus. Näiteks kui ehitate mänguväljakut, siis pole eesmärk väljak, vaid see, et lastel oleks koht, kus mängida. Nii mõtlesin ka oma kehakaalu kohta – probleem pole see, et kaalun palju, vaid see, et ma ei tunne ennast hästi. Võtsin eesmärgiks parema enesetunde ja hakkasin selle nimel elustiili muutma. Kaalu vähenemine oli selle boonus,“ selgitab projektinõustaja.

Igal hommikul külm puder

Iris hakkas liikuma eesmärgi poole. Internetipõhine Fitlapi programm pakub välja retseptid, mille hulgast saab valida endale sobivad. Varieerimisvõimalusi on palju. Irise sõnul on need toidud maitsvad ja menüüs on rasvad, valgud, süsivesikud tervislikult paigas.

„Süsteem teeb ka poenimekirja, mis mind väga distsiplineeris. Jäid ära impulssostud ning raha kulus vähem kui varem,“ räägib naine. Kuna ta ei pea ennast eriliseks kokkajaks, siis sobis talle, et kavas oli konkreetselt ette kirjutatud, mida kasutada ja kuidas. „Alguses oli hea näpuga järge ajada. Pärast oskasin juba ise loominguliselt läheneda nendele toiduainetele ja kogustele.“ 

Iris sööb nüüd igal hommikul külma putru, mille komponendid on keefir, kaerahelbed, kodujuust, marjad, mesi. Kaerahelbed paisuvad kõhus ja lõunani ei teki näljatunnet, seedimine läheb ka hästi käima. See puder pole teda veel ära tüüdanud.

Irisele meeldib, et kord nädalas on lubatud ka nii-öelda pattu teha ehk lubada endale midagi programmivälist, näiteks jäätist või šokolaadi. Iris arvab, et kui juba pattu teha, siis tuleb seda ka nautida, mitte süümekaid tunda. 

Mõistagi tuleb ette ka libastumisi, kõrvalekaldeid programmi menüüst, aga eriti ei ole ta pidanud vanade kiusatustega võitlema. „Maitsemeel muutub, sa kohaned uute maitsetega. Võtad jäätise, tunned seda magusust ja rohkem ei tahagi,“ tõdeb kaalulangetaja. „Ma pole millestki ilma jäänud. Ei käi ringi oma toidukarpidega, vaid söön peol lauale pandud toitu. Töö juurde teen toidu kaasa,“ ütleb ta.

Toit pakkus lohutust

Irise sõnul oli ta varem lohutussööja. Kui läks halvasti, siis trööstis ennast maitsva palaga. Kui oli midagi hästi teinud, siis premeeris end. Aga nüüd, kui käsi väljaspool söögiaega midagi võtma sirutub, siis küsib Iris endalt, miks ta tahab seda teha. Joob hoopis klaasi vett ja mõtleb, millise lahendamata probleemi pärast ta soovib ennast lohutada, ja püüab sellega tegeleda. „Kui probleemi lahendamist edasi nihutad, siis jäädki kätt kommi järele sirutama,“ tõdeb ta.

Ülekaalulisuse põhjused on sageli psühholoogilised. „Tekitame endale rasvapolstri oma hapra hinge kaitsmiseks. Ja lohutussöömist oleme õppinud juba lapsepõlves – ikka antakse nutvale lapsele kommi, kui ta ennast on ära löönud,“ nendib Iris.

Parema enesetunde saavutamiseks hakkas Iris ka rohkem sportima. Ta on aastaid tegelenud rahvatantsuga, sest tema elukohas Märjamaal on see väga popp. Irise tantsutrenn on kord nädalas kaks tundi korraga. „See pole niisama aasal jalutamine, vaid intensiivne liigutamine,“ naerab ta. Uue asjana otsustas ta hakata iga päev käima vähemalt 12 000 sammu. Kui õhtuks polnud norm täis, võttis ta koera kaasa ja tegi puuduva osa koos temaga.

Sel ajal, kui Iris kaalu langetas, õhutas üks tantsija nende rühma kümnekilomeetrilisele Pajusi mudajooksule minema. Ette valmistamata ei saanud sinna minna, nii hakkas ta jooksma. „Algul jooksin 2,5 kilomeetrit, puusad ja põlved valutasid. Aga koormusega harjudes valu vähenes. Lõpuks jooksin regulaarselt 3-4 korda nädalas 5 kilomeetrit,“ jutustab ta. „Käisin ka vesiaeroobikas ja läksin Naiskodukaitsesse. Mida rohkem ekstreemsust, pingutamist, seda parem. Mulle meeldib ennast proovile panna.“

Jooksmine meeldib Irisele ka tänu sellele, et sel ajal korrastuvad mõtted. „Enne magamist loksutan nii oma päeva asjad paika ja saan rahulikult voodisse minna. Kui teen sporti, siis jõuan kõike, ka tööd rohkem teha. Mõte liigub paremini,“ tõdeb ta.

Sportides, programmi järgi toitudes ja oma elu üle järele mõeldes saavutas Iris tulemuse, et seitsme kuu pärast näitas kaal 56 kilo. Isegi rahvariided olid suureks jäänud.

Irise muutunud välimus torkas teistelegi silma ja tekitas isegi muremõtteid. Üks vähem tuttav inimene tuli poes Iriselt küsima, ega ta haige ole. Teine ütles, et käivad jutud, nagu põeks ta vähki. Iris oli šokeeritud. Enda arust oli ta oma elu muutnud ja nägi parem välja, aga vaat mida teised arvasid!

Iris teab, et tema saavutatu võib kergelt käest libiseda. „See on pidev töö iseendaga, oma mõtlemise korrastamisega. Kui seda ei toimu, siis võid küll saavutada väiksema kaalu, aga see ei jää püsima, sest masenduse puhul lähed jälle kommikausi juurde tagasi,“ tõdeb naine.

Kui Iris võrdleb enda enesetunnet 2017. aastal ja nüüd, siis oleks tegu kahe erineva inimesega. Energiat on tohutult juurde tulnud. „Kui vaatan tolle aja pilte või loen blogipostitusi, siis näen, et kõik on muutunud – nii välimus kui ka mõttemaailm,“ kirjeldab ta. „Ka soeng on teine. Ja garderoobis pole mul sellest ajast enam ühtegi asja. Varem hoidsin alles nii-öelda stiimulriideid, mida kõhnaks jäädes saaksin uuesti kanda. Aga nendega ei ole enam midagi peale hakata, sest kuhu sa praegu nende alt laienevate pükstega enam lähed!“