SOOLEHAIGE MEES: ilma WC-kaardita on võõrale raskem selgitada, miks on vaja kiiresti tualetti minna

Ideaalis peaks kaardi ettenäitamisel pääsema inimene kiiresti tualetti, ilma pikemate põhjenduste ja selgitusteta. Väliselt pole soolehaigetel ju midagi viga, aga kes tahaks nii väga oma diagnoosist valjuhäälselt teatada.

Soolehaigetel võib ette tulla piinlikke momente, mida teised inimesed ei pruugi mõista. Vajadus WCsse minna võib tulla ootamatult ja siis on vaja kohe minna, aga võib juhtuda, et sinna ei jõutagi õigel ajal... 

WC-kaart pole maailmas midagi väga uuenduslikku, sellised on kasutusel mitmes arenenud riigis, näiteks Soomes – ja mitte ainult soolehaigetel. On ka teisi tõbesid ja seisundeid, mille tõttu inimene ei kannata pikalt oodata, et vetsu pääseda. “Rääkisin liikmetele sellest kaardist juba paar aastat tagasi,” ütleb Eesti Põletikulise Soolehaiguse Seltsi juht Janek Kapper, kes põeb üht põletikulist soolehaigust, Crohni tõbe juba üle 20 aasta.

Eelmisel aastal hakati kaardiga tegelema ja kulus pea aasta, et kaart saaks õige kujunduse ja ka füüsiliselt valmis.

Kaarti vajavad mitmesuguste diagnoosidega haiged

Kaardi said kõik seltsi liikmed ehk 75 inimest. Pärast Janeki esinemist televisioonis on kaardi vastu huvi tundnud ka kümmekond muude diagnoosidega inimest, näiteks põie-, neeru- ja vähihaiged. “Loodetavasti võtavad meiega ühendust ka kõik teised seltsid, kelle liikmed vajavad kaarti, ja saame teha koostööd, nagu seda tehakse Soomes. Loodan, et kaart on ühe imelise koostöö algus.”

Suur töö kaardi kasutuselevõtuga on veel ees. Nii-öelda WC-sõbralikud asutused peaksid üles panema ka vastava kleepsu. Seni on nendepoolne huvi olnud leige. “Eks tegemist ole sellise teemaga, millega eriti ei soovita tegeleda,” arvab Janek. Aga võimalik, et praegu on kohvikutel, kauplustel ja muudel ettevõtetel nii palju muid muresid, et kõigele ei jätku praegu lihtsalt tähelepanu.

Praegu on Janek loomas soolehaiguste seltsi kodulehele (www.ibd.ee) alamlehte, et kutsuda üles huvilisi ise teada andma WCst, kus arvestatakse WC-kaarti. Janek plaanib hakata ka ettevõteets kohal käima, et tutvustada meil veel üsna võõrast kaarti. “Õnneks pandeemia taandub ja annab selleks ehk lõpuks ka võimaluse.”

Nõuda võõras kohas kiiret WCsse pääsu on keeruline ja piinlik. Aga kas mitte ka WC-kaardi näitamine ei nõua omamoodi julgust ja eneseületust? “Kui WC on juba n-ö liitunud meiega, siis ei nõua julgust,” arvab Janek. “Aga suvalises kohas annab kaardi olemasolu loodetavasti ka julgust seda kasutada. Ilma kaardita oleks ju raskem oma olukorda võõrale selgitada.”

Janeki arvates saavad tegelikult kõik inimesed aidata kaasa WC-kaardi tutvustamisele, näiteks muusikud võivad seada lepingutesse tingimuse, et kontserdil peab olema kaardi kasutajatel oma WC – taas on põhjust tuua eeskujuks Soomet. “Tööandjad võiks vaadata WC-d üle ja mõelda, et kui neil on mõni töötaja, kes ei ole oma haigusest rääkinud, aga soovib ja peab kiirelt WC-sse saama, siis kas ta tegelikult ka saab?“

Tasub ka mõelda, et turistid tunneksid meil ennast hästi. “Välismaal sellised kaardid töötavad ja hea, kui nad saaksid ka Eestis tunda ennast koduselt, teades, et sellist kaarti arvestatakse ka meil. Seega on WC-kaart ka omamoodi "Welcome to Estonia".”

Haigust varjatakse

Eesti Põletikulise Soolehaiguste Seltsi (EPSS) liikmete seas läbiviidud küsitluses vastas 87,5% haigetest, et see mõjutab nende igapäevaelu, sh tööl olles. Sinna hulka kuuluvad nii ebameeldivad situatsioonid, piinlikud momendid kui ka töökoha saamise ja hoidmisega seotu. 72% vastanuist kinnitas, et haigus tekitab probleeme suhtlemisel teistega. Seepärast pigem varjatakse muresid nii sõprade eest kui ka töökohal.

81% vastanuist kinnitas, et tööandjale ei ole nad julgenud haigusest rääkida. Põhjustena toodi välja nii kartust kaotada töö kui ka kolleegide võimalikku halvakspanu. See aga tähendab, et tööandjad ei saa neile töökohtade kohandamise soovile ka vastu tulla. Tööandjatel palutakse peamiselt arvestada täiendavate tervisepäevade vajadusega, paindlikuma töögraafikuga ja et haigete töökoht oleks WC-le lähemal.  Viimane on haigetele kriitilise tähtsusega.

 Crohni tõbi ja haavandiline koliit 

on kroonilised põletikulised soolehaigused. Kõige tavapärasemad sümptomid on kõhulahtisus, verine väljaheide ja kõhuvalu ning Crohni tõvel kaalulangus. Haigus võib tekkida igas vanuses, kuid tavaliselt haigestutakse noores eas (15‒35-aastaselt). 

Haigestumise põhjused ei ole teada – arvatakse, et haiguse tekkeks on oluline pärilike ja keskkonnafaktorite koosmõju ning soole mikrofloora eripära. Põletikulist soolehaigust ei ole võimalik ennetada. Enamasti kulgeb haigus ägenemistega ja võib taanduda (remissioon) kas raviga või iseenesest. Haiguse ägenemisetappide ajal võivad õppimis- ja töövõimekus olla piiratud, kuid see viib harva pikaajalise töövõimetuseni.

Vaata ka: www.ibd.ee