MEIE KOROONALUGU: kuidas sai Eesti hakkama Covid-19 levikuga?

Jürilo teatas, et viimase 14 päeva andmete järgi võivad meditsiiniasutused minna valmisoleku tasemel üks ja ühiskond liikuda hädaolukorra ohufaasi. See on järgmine samm olukorra normaliseerumise poole.

Jürilo tõi välja, et terviseameti peamised ülesanded on olnud viiruse leviku piiramine, tervishoiu valmisoleku tagamine ja lisaks elanikkonna teadlikkuse tõstmine.

Ajajoon

Kadai sõnul on koroonaviirus meid mõjutanud tegelikult juba neli kuud. „See sai alguse juba jaanuaris, aga meie jaoks võis see tunduda kauge teemana. See oli lihtsalt viirus kaugel Hiinas,“ sõnas Kadai.

Jaanuar oli aeg, mil reisipiiranguid veel ei kehtestatud, kuid samas oldi ka Eestis Hiina suhtes ettevaatlik ja kaaluti riske. Terviseamet palus kõigil Hiinast naasnutel järgmisel 14 päeval oma tervist jälgida. „Meie riskisoovitused olid seotud peamiselt reisimisega,“ sõnas Kadai. Toona oli viiruse Euroopasse ja siinse kohapealse levimise tõenäosus madal. Alles 30. jaanuaril kuulutas Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) välja rahvusvahelise terviseohu.

Terviseamet hakkas kiirabi, perearste jms asutusi koroonaviiruse eest hoiatama ja testimisvõimekust looma.

Veebruaris hakkas terviseamet rohkem silma peal hoidma viiruse Euroopas levimise riskile. Sellel kuul kasvas hüppeliselt koroona levik Itaalias. Eesti kõige esimene nakatumisjuhtum oli 27. veebruaril. Sotsiaalminster hakkas piirama avalikke üritusi ja terviseamet kuulutas välja tervishoiualase hädaolukorra.

Tekkisid esimesed märgid isikukaitsevahendite tarneprobleemidest. Haiglad ja kiirabipidajad said korralduse oma varud kasutusele võtta. „See häire on tervishoiu jaoks olnud algusest peale ja esimesed signaalid selle kohta olid veebruari alguses,“ lisas Kadai.

Märtsi alguses kuulutati Eestis välja eriolukord, sest viirus hakkas kiiresti kohapeal levima. Terviseamet kohtub kohaliku respiraatorite tootjaga ja sõlmib lepingu. Perearstidele hakati kaitsevahendeid jagama kaitseväe varudest. Samuti hakkas terviseamet nõu pidama dr Irja Lutsari ja teiste teadlastega.

23. märtsil lisati terviseameti kriisitaabi meeskonda dr Arkadi Popov ja dr Ahti Varblane. „Ma arvan, et see oli kriisis üks parimaid otsuseid,“ ütles Kadai tagantjärgi.

Terviseamet hakkas isikukaitsevahendite puudumise pärast piirama ka plaanilist ravi. 

Aprilliks oli olukord Kuressaares nii hull, et sinna saadeti abiks kaitseväe välihaigla. See oli Kadai sõnul hea valik ja ta tänas kõik vabatahtlikke, kes seal töötasid. „Mäletan hetke kui kolleegid helistasid inimesi läbi ja tuli ka ise ennast tööle pakkuma. Seal oli tõeline missiooni tunne,“ rääkis ta.

Viiruse avastamine

Jürilo sõnul hakati juba jaanuaris suurendama Eesti võimekust viirust diagnoosida ja analüüsida. „Kui meie esimene positiivne tulemus oli, siis olime ka meie selleks valmis,“ kinnitas Jürilo.

Üks esimene suurem katsumus oli lennukitäie Itaaliast naasnud inimestega, kellest mitmed olid nakatunud ja kelle lähikontaktsetega suhtlemine pani tervishoiutöötajad sageli ka nõustaja ja psühholoogi rolli täitma. „See oli ikkagi uus viirus. Selle kohta ei olnud palju kirjandust,“ lisas Jürilo. Toona ei lisandunud ühegi lennukis reisija kohta veel omakorda nakatunuid.

Saaremaa võrkpallimängu puhul ütles Jürilo, et see on ehe näide, kuidas ühest üritusest võib alguse saada alguse nakatumine, mis levib edasi. 

Testimine

Mahtude kasvades kaasas terviseamet koroonaviiruse testimisse ka erasektorit. „Hea oli see, et vabariigi valitsus tegi võimalikult varakult otsuse toetada testimist rahaliselt. See andis meile võimaluse meie testimise võimekust tõsta ja nii saime me ka kiiremini nakatunuid ja nende lähikontaktseid lokaliseerida,“ sõnas ta.

Õppetunnid

Jürilo sõnul kulub ilmselt mitu kuud selleks, et teha juhtunud kriisist järeldusi.

„Alustades positiivsest, siis tuli Eesti selle kriisga hästi toime. Võti oli koostöös. Meie partnerid, kes meiel ka appi tulid, kaitsevägi, päästeamet ja politsei ja kõik olid väga suureks abiks. Seda oleme juba paar korda tõdenud, et kordamine on tarkuse ema. Rahuajal peab valmistuma võimalikuks kriisiks,“ sõnas ta.

Jürilo sõnul peaks riigijuhtimise vaatepunktist üle vaatama selle, et kriisiolukorras ei tekiks paralleelselt minit koordineerimist. Jürilo sõnul tekitab talle muret, kriisis läks kaotsi see põhimõte, et kriisiolukorras peavad asutused tagama ka kõikide kriisieelsete ülesannete täitmine.

Tervisehoius ei olnud Jürilo sõnul terviseametil piisavalt aega meeskonda sellise kriisiga toimetulemiseks. Samuti puudus analüütiline epidemioloogia. „Võtmeisikute väga pikaajaline ülekoormus on ka kindlasti murekoht,“ sõnas Jürilo viidates ettekande punktile, mille järgi tegid terviseameti juhtisikud kriisi ajal 7 päeva nädalas tööd. 

Samuti puudus tervishoiuasutustes personali ristkasutus, mis tähendas, et meedik ei saanud teha kõike, mida suutis vaid pidi tegema valiku.

Jürilo tunnistas, et kriisis peab tegema kiireid otsuseid, kuid selle käigus ei tohi kaotsi minna inimlikkus. „Seda nii nende jaoks, keda üritatakse kaitsta, kui ka nende jaoks, kes kriisi lahendama. Viimastele peak säilima töörahu. Minule on juhina olnud suurim väljakutse see, kudias hoida see pisike meeskond töövõimelisena ja ei haigestuks. Õnn oli seekord meie poolel.“