PUUKENTSEFALIIT KANDUB ÜLE KIIRESTI: kas lastele peaks samuti tegema puugisüsti?

Eestis haigestub puukentsefaliiti igal aastal 80–100 inimest. Euroopa riikidest on Eesti üks suurima puukentsefaliiti haigestumise riskiga riike, meiega koos on tipus veel Läti, Leedu ja Sloveenia.

Mis see puukentsefaliit täpselt on? See on viirushaigus, mis levib puukidega. Puukentsefaliidiviiruse looduslikud kandjad on metsloomad, kellel puuk toitub. Närilistel, putuktoidulistel loomadel (nt siilid, mutid) ja kiskjatel (nt rebased) läheb pärast puugiga kokkupuudet entsefaliidiviirus vereringesse, neilt verd imevad järgmised puugid saavad sedasi uuteks viiruse kandjateks ja levitajateks. Inimene on viiruse leviku ahelas juhuslik vaheperemees.

Kiire nakatumine

Kui puuk on inimese nahka tunginud, toimub viirusega nakatumine väga kiiresti, mõne minutiga (võrreldes nt puukborrelioosiga, millesse nakatumist peetakse ebatõenäoliseks, kui puuk kiirelt eemaldatud saab). Inimese kokkupuude puukentsefaliidiviirusega enamasti haigestumiseni ei vii, aga siiski võib tekkida ka täiesti eluohtlik haigestumine. Inimeselt inimesele puukentsefaliidiviirus ei levi.

Umbes 0,1–5% puukidest Euroopas on puukentsefaliidiviiruse kandjad, kuid see osakaal on teatud aastatel ulatunud ka 26%-ni. Iga kokkupuude ei too kaasa haigestumist. Umbes 30% viirusega kokku puutunud inimestest tekivad antikehad ilma igasuguste haigusnähtudeta, umbes 30% inimestest tekib haigus ainult palavikuga ja närvisüsteemi haigestumine tekib „ainult“ ülejäänutel.

Haiguse peiteaeg võib ulatuda 2–28 päevani, kõige sagedamini 7–14 päeva. Haigus kulgeb tüüpiliselt kahes faasis. Esimene laine on täiesti suvaline gripilaadne haigestumine, mis kestab 3–4 päeva: palavik, väsimus, peavalu, lihasvalud, iiveldus, oksendamine. See kestab umbes nädal aega, seejärel nähud taanduvad.

Viirus ründab närvisüsteemi

Teine haiguse faas algab 2–8 päeva pärast ja selle algust kuulutab järsk uus palaviku tõus. Viirus ründab närvisüsteemi, põletik võib tekkida ajukelmetes, ajukoes, seljaajus või erinevates närvides. Haiguse avaldused sõltuvad närvisüsteemi kahjustada saanud piirkonnast, esineda võivad peavalu, iiveldus, kuklakangestus, haiguslik unisus või teadvuse häired, lihasvärinad (eriti näopiirkonnas või keeles), mõnikord ka krambid, halvatused ja psüühilised häired.

Puukentsefaliidi mitteklassikalise variandi korral tekivad küll palavik ja peavalu, aga mitte närvisüsteemi haaratus. Võib esineda ühefaasiline haigus, mis harilikult on raskema kuluga kui klassikaline kahefaasiline.

Harilikult järgneb haiguse põdemisele täielik paranemine. Mõnikord võivad aga püsima jääda pikaajalised või elukestvad närvisüsteemi kahjustusest tingitud nähud, näiteks mäluprobleemid, tähelepanu halvenemine, püsiv nõrkus ja jõuetus, meeleoluhäired, aga ka kuulmispuue, tasakaaluhäired, jäsemete halvatus või lihasnõrkus. Haiguse põdemisega saavutatakse eluaegne immuunsus ja korduvalt sellesse ei haigestuta. Praegu mingit ravi puukentsefaliidile ei ole, haigestunutest sureb umbes 1–2%.

 Puukentsefaliit lastel

Tavaliselt, kui pered tulevad vaktsineerimise kohta uurima, soovitan esimeses järjekorras vaktsineerida peres täiskasvanud ja järgmisena lapsed, sest laste hulgas on puukentsefaliidi esinemissagedus madalam ja haigus kergema kuluga. Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) statistika tõesti näitab, et lapsed saavad diagnoosi harvem kui täiskasvanud.

Vereproovidega on siiski näidatud, et kokkupuude viirusega jääb lastel sageli diagnoosimata, antikehad on olemas palju rohkematel lastel kui puukentsefaliidi põdemist diagnoositud on. Sümptomid lastel võivad olla ähmasemad ja üldisemad, klassikalist kahefaasilist kulgu ei pruugi lastel tekkida; väiksemad lapsed ei pruugi osata oma kaebusi sõnadesse panna. Puukentsefaliiti võib haigestuda ükskõik millises vanuses, kõige noorem kirjeldatud juhtum on 17 päeva vanusel vastsündinul.

Pärast puukentsefaliidi põdemist jääb lastel neuroloogiline kahjustus püsima harva, palju harvem kui täiskasvanutel (lastel 0–10%, täiskasvanutel osades uuringutes isegi kuni kahel kolmandikul põdenutest), surmaga lõppenud haigusjuhud on laste hulgas haruldased.

Siiski näitavad viimastel aastal avaldatud uuringud, et märkimisväärselt sageli (erinevates uuringutes 11–40% lastest) jäävad püsima väsimus, haiglane olek, ärrituvus, korduvad peavalud, tähelepanuhäired, keskendumisraskused, psühhomotoorse arengu raskused ja õpiraskused, hüperaktiivsus ja käitumisraskused. Leitud on ka muutusi EEG-uuringul ja aju magnetuuringul, kuigi on raske öelda, mis tähtsust need omavad, ilma uuringute tulemusi laste kaebuste ja läbivaatuse leidudega võrdlemata.

Puukentsefaliidi vastu vaktsineerimine

Traditsioonilised kaitsevahendid nagu pikade varrukate või säärtega heledad riided, tõrjevahendid ei taga kindlat kaitset puukide vastu. Nagu varem öeldud, siis puugi kiire eemaldamine võib ära hoida haigestumise puukborrelioosi, kuid puukentsefaliidiviirus satub organismi peaaegu kohe pärast puugihammustust.

Puukentsefaliidi vastu on aga võimalik vaktsineerida. Vaktsineerimise põhiskeem koosneb kolmest süstist. Pärast teist süsti on puukentsefaliidiviiruse vastu antikehad tekkinud 98%-l, aga immuunsus kestab ainult ühe hooaja. Kolmas süst pikendab immuunsust ja sellega tekivad antikehad isegi 99%-l vaktsineeritutest.

Selleks, et kolme annusega kujundatud immuunsus oleks hea ja püsiks võimalikult kaua, on vaja korduvalt vaktsineerida. Inimest vaktsineeritakse korduvalt vaktsiini ühe annusega kolm aastat pärast vaktsiini kolmanda annuse manustamist ja edaspidi iga viie aasta möödumisel vaktsiini ühe annusega.

Karjaimmuunsust ei teki

Lapsi vaktsineeritakse pärast aastast sünnipäeva. Mõnel pool maailmas ka nooremaid, alates kuuest kuust, aga sellisel juhul ei ole kaitse nii hea ja emalt saadud antikehad võivad vaktsiini toimet nõrgendada. Lastel on oma vaktsiin, mis on väiksem kogus täiskasvanute omaga võrreldes, aga vaktsineerimise skeemid (0, 1 ja 12 kuud, +3 aastat ja +5 aastat) on täiskasvanutega samad.

Üks moment vaktsineerimise juures on veel, mida eraldi välja tuua. Puukentsefaliit ei levi inimeselt inimesele, seega ei tekita vaktsineerimine mingit karjaimmuunsust. Haigestumise eest kaitse saavad ainult need inimesed, kes on vaktsineeritud. Piltlikult, kui last hammustab puuk, kes talle puukentsefaliidiviiruse otse organismi lekitab, on üsna ükskõik sellest, kas teised lapsed tal lasteaias on vaktsineeritud või vaktsineerimata.

 Riiklik soovitus immuniseerimiskava väliste vaktsiinide kohta soovitab puukentsefaliidi vastu vaktsineerida puukide levikualal elavaid või seal sageli viibivaid isikuid alates 1 aasta vanuselt. Arvestades puukentsefaliidi endeemilist levikut Eestis võiks seega lapsi vaktsineerida küll.

Artikli täisteksti saab lugeda SIIT.