KURB! Suri noor naine, kelle melanoomiravi toetas vähiravifond

“Ma olin olemas! 23. juuni kella poole kuuest õhtul vaatan teid teistelt radadelt. Aitäh, et olite minuga!” kirjutavad naise lähedased tema Facebooki-lehel.

Reelika oli ema, abikaasa, tantsija, õpetaja. Mõni tund enne minekut vastas ta küsimusele: „Mille üle sa elus uhke oled?“ ühe sõnaga: „Lapsed!“.

Kuri haigus, mis saatis teda 2011. aastast, lasi enne paralüseerivaks muutumist Reelikal teostada oma eluunistuse – tantsida 2019. aasta tantsupeol. Aitäh, tantsuansambel „Pääsuke“, et ta oma rüppe võtsite ja olite kaasteelised selle unistuse täitumisel.

Tütred Arabella ja Amanda astuvad tantsuansambel „Sõleke“ koosseisus emme jälgedes.

Möödunud aasta sügisel kirjutas Reelika-Merilyn  oma haigusest vähiravifondi Facebooki-lehel:

„Minu loo juured ulatuvad aastasse 2011, kui üks veidi ebatavaline sünnimärk paremal küljel rinnapiirkonnas mind arsti juurde viis. See eemaldati, saadeti uuringule ja pärast kolme nädalat ootamist tuli vastus, et tegemist on melanoomiga. Staadium oli IA, mis tähendas suurt ehmatust, aga kõik ei olnud kadunud. Lausa 97% selle diagnoosiga …

Hinges oli madalseis, aga see leevenes aja jooksul, kahe väikse tütre emana ei olnudki aega norutama jääda. Kahjuks ma ei kuulunud selle 97% sisse. Viis ja pool aastat hiljem avastasin täiesti juhuslikult kaenla alt suurenenud lümfisõlme. Häirekell hakkas tööle, pinnapealselt lootsin veel, et põhjus võib olla ju ka muus. Sisimas aga tegelikult teadsin. Vastus tuli ja mu maailm kukkus kokku. Kõlab klišeena, aga need on hetked, mil hindad oma elu täiesti ümber. Sa mõistad, et sina ise oled tähtis. Need inimesed sinu lähikonnas on tähtsad. Kõik hetked, mis sa nendega koos veedad, on väärtuslikud. Kõik muu on teisejärguline.

Seekordne staadium oli IIIB, mis tähendas, et kaenla alt eemaldati kõik ülejäänud lümfisõlmed, tehti ka kogu keha uuring. Õnneks oli kogu uuritav "materjal" veel tookord puhas.

 Vahepealsed kontrollid olid korras, veel ka tänavu maikuus. Selle aasta augustis tekkis mul aga seljavalu. Esialgu ei osanud midagi kahtlustada, seljahädad pidavat paranema ise. Aga ei paranenud ei ühe kuuga ega ka teise kuuga. Pigem süvenesid ja hakkasid liikumist piirama.

Perearst käskis ühendust võtta onkoloogiga, et teha kiirelt ära PET-uuring, et "kõik muu" välistada. Kahjuks oli "kõik muu" tagasi ja õelamalt kui ei kunagi varem. Seetõttu oli nüüd minu kord vähiravifondi poole pöörduda, sest selgus, et vajaminevat ravimit haigekassa ei rahasta.”

Reelika vajas erakordselt kallist ravimit – neli ravikuuri maksis üle 53 000 eurot. Vähiravifond kutsus möödunud aasta oktoobris üles annetama spetsiaalselt Reelika heaks. Naine oli väga tänulik talle kingitud lootuse eest.

Kaastunne lähedastele!