Keha

Leukeemiaga võitlev naine: arsti lubatud aasta asemel on neid juba üheksateist! 

Ene Pajula, ajakiri Tiiu, 13. september 2020, 17:53
„Kui see haigus midagi õpetas, siis seda, et kunagi ei tohi käsi rüppe lasta ja norutama jääda,“ ütleb Ene.Foto: Erki Pärnaku

Kes ei teaks Olav Ehala ilusat laulu: „Ma tahan olla öö su akna taga. Ma tahan olla kardin akna ees. Ma tahan olla padi, millel magad. Ma tahan olla kaelast saati vees.“ Ma olingi kaelast saati vees, see laul kumises kõrvus ja meri Paralepa rannas oli vannisoe. 

Oli 2001. aasta 5. august. Kõik oli nii hästi kui üldse olla sai, aga ometi valitses kõhus ja kõrvade vahel kummaline rahutus, et midagi on väga korrast ära.

Koju oli minna paar kilomeetrit. Poolel teel hakkas pea tuikama, koju jõudes juba oksendasin valu pärast. Väljas oli 27 soojakraadi, aga minul oli vappekülm. Kraadiklaas näitas 35,1, seepeale kutsus ema kiirabi. Haiglas selgus, et minu vererõhk on 220 ja mind pandi tilguti alla. 

Hommikuks olin hädad unustanud ja valmis koju minema. Aga õde ei lubanud. Lõpuks kutsus valvearst Tanja Panfilova mu enda kabinetti ja ütles, et verenäidud on halvad ja peaksin nii kiiresti kui saan hematoloogi vastuvõtule minema.

Edasi lugemiseks: