Hea nõu

DR VASSILJEVI NÕUANNE | Miks Eestis võetakse koroonaproov ninast? (2)

Viktor Vassiljev, 4. november 2020 05:00
"Ninas tundub tikk tõepoolest pikavõitu, näpu vahel hoides pole hullu midagi," arvab koroonaproovi võtmise kohta dr Viktor Vassiljev. Foto: Robin Roots
"Lõpuks leidsin koha, kust järele pärida – miks Eestis võetakse koroonaproov ninast? Seda saab ju teha ka inimlikumalt – veenist verd võttes või tikuga kurgust? Mujal (ja ka Eestis) tehakse ju ka teisiti. Miks peab ilmtingimata hiigelpika tikuga ninas urgitsema? Testi ajal ja pärast testi tunneb inimene end ju kehvasti."

Tänan küsimuse eest, leidsite tõesti õige koha. Katsume asjas selgust saada. Veenist verd võttes tehakse seroloogiline uuring – see näitab ainult viiruse poolt jäetud "näpujälgi" ning tuvastab, et viirus on teie organismi külastanud. Kas ta aga on veel alles või lahkunud, kas inimene on nakkusohtlik või mitte – seda seroloogiline proov ei näita.

Samal teemal

Kasutatakse selleks, et uurida, kuidas on üks või teine viirus elanikkonna seas levinud. On olemas ka kiirtestid, mida tehakse näpuotsaverest, need on äärmiselt ebakindlad ning näitavad heal juhul samuti viiruse jälge, aga mitte viiruse enda olemasolu. Kurgust proovi ei võeta, sest viirus SARS-Cov-2 pesitseb rohkem ninaneelu limaskestal ning kui seda kurguproovist ei leita, siis ei tähenda see, et viirust organismis pole. Seega proovi võtmine kurgust oleks ebakindel ja isegi potentsiaalselt ohtlik.

Ninas tundub tikk tõepoolest pikavõitu, näpu vahel hoides pole hullu midagi. Ajudeni, nagu mõni arvab, kindlasti ei ulatu, igatahes koroonasse haigestumine on tunduvalt ebameeldivam kui üks väike ninas urgitsemine, ja kui ei siple ega puikle, siis läheb kiirelt ja valutult.

Meedikutel pole mingit lusti teile ebamugavusi tekitada, ja on ka tunduvalt hullemaid meditsiinilisi manipulatsioone, võtame või pimesoole lõikuse, mille võiks ju tahtlike kehavigastuste hulka liigitada. Kui ikka peab tegema, siis peab.

Aga mida ei pea – tundmatuid seeni ei pea korjama. Metsast, pargist ega koduõuest. Seenemürgitusi on sel sügisel üllatavalt palju. Kusjuures asja uurides selgub, et mitte lihtsalt aetakse segi šampinjon ja valge kärbseseen, vaid korjatakse tuimalt üles kõik, mis juhtub, ja läheb täiega pannile. Minu põlvkonna inimestele on see arusaamatu, kuidas võib söögi- ja sitaseene segi ajada, aga eks ta ole, noored käivad ilmselt metsas mobla käes, teevad seenega selfi ja guugeldavad. Ma ei imestaks, kui vastav äpp ka juba olemas. Ainult ega see seen netis ka alati päris selline pole, nagu metsas kännu kõrval. Vanasti olid esimesed seenelkäigud isa-ema seltsis ja kodus tegi veel vanaema viimase kontrolli, enne kui saak patta sai. Nüüd on põlvkondadevaheline infolõhe.

Küsi suvalise teismelise käest, keda tasub uskuda – kas vanaema või internetti. Nojah, kui just vanaema veebis blogi peab, siis võibolla... Igatahes Terviseameti Mürgistusteabekeskuse telefon on 16662 ja et see ka internetis olemas, siis ehk usutakse. Ja et sinna asja poleks, siis korjata tasub ainult neid seeni, milles ollakse absoluutselt kindel. Kõik muu jäägu metsa kaunistuseks.