Uudised

September on verevähi teadlikkuse tõstmise kuu. 

Leukeemiat põdenud naine: kujutan ette, kui raske oli vanematel, aga mina naersin kogu aeg 

Toimetas Sirje Maasikamäe, 24. september 2020, 06:00
1998. aastal diagnoositi 13aastasel Liisbethil äge lümfoidne leukeemia. „Täna ma tunnen ennast hästi, väga hästi,“ ütleb naine, kes on praegu 34aastane ja kahe lapse ema. „Ärge kunagi kaotage lootust ja usku paremasse homsesse,“ soovitab ta teistele sama diagnoosiga haigetele.

Esimene märk leukeemiast hakkas silma pärast ujumiskäiku. „Ema nägi kubemes suurt muna ja järgmine oli juba perearst, kes saatis haiglasse. Nii et 1. septembril käisin koolis aktusel ja 3. septembril olin juba haiglas,“ meenutab Liisbeth hiljuti tehtud videos. Toona tundus haiglas olemine talle pluss – koolis käima ju ei pea. Ta ise ei saanud aru, mis tal viga on. „Eks esimene aasta läkski niimoodi, et jess, minu jaoks on see pikk suvepuhkus. Aga hiljem, kui teada sain, mis mul viga on, hakkasin küll mõtlema.“

Samal teemal

Haiglas oli tüdruku kõrval iga päev ema või isa. „Igal hommikul tõid nad mulle kaks liitrit taimeteed, mille ma pidin õhtuks ära jooma, sest see mõjub ju nii hästi,“ meenutab Liisbeth naerdes.

Naisel on 22 aastat olnud üks arst. „Ta ei pane mind täiskasvanute listi. Tema ongi minu arst. Kui mul on mingi mure, siis ma võin talle iga kell kirjutada või helistada. Kui ma helistan talle näiteks vereanalüüside pärast, siis ta ütleb alati: Liisbeth, ära vaata tagasi, vaata ainult edasi – kõik on hästi.“

Ravi talus Liisbeth väga hästi, tal ei olnud kordagi paha olla ja ta ei oksendanud. „Ükskord oli mul palavik, siis tuli väike paus ja tehti keemiaravi edasi. Ainult keemiat ma saingi, kiiritust ei tehtud, luuüdi ei siirdatud.“

Kõik läks väga hästi ja haiglas veedetud aeg ei olnud tüdrukule üldse masendav või kurb. „Õhtuti tuli vahepeal koduigatsus peale, aga kõik õed olid väga toetavad ja sõbralikud, käisid ja lohutasid. Tegin lollusi! Raiskasin kummikindaid väga palju – puhusin neid täis, joonistasin nägusid peale, tegin veepomme neist. Et ikka lõbusam oleks kõigil.“

Kord ravipausi ajal sai tüdruk koju ja nagu kodus ikka, oli ta T-särgi ja teksadega. Pea oli kiilas.

„Isale tuli kaks töökaaslast külla ja üks küsis – ohhoo, kas meil hakkab siin keegi sõjaväkke minema. Anname neile andeks, sest nad ei teadnud, mis toimub,“ mõistab Liisbeth.

„Mind aitaski see, et ma ei võtnud ise kõike nii tõsiselt. Kujutan ette, et mu vanematel oli väga raske, aga ma ise olin selline lollitaja kogu aeg nagu praegu.  Kogu aeg naersin. Kujutan ette, et kui mul praegu peaks midagi sellist olema… Vanemas eas mõtled teistmoodi, hakkadki kohe mõtlema, et nüüd ma suren kohe ära ja kõik on nii halvasti.“

Liisbeth soovitab kogu aeg hästi positiivne olla, kuigi ta saab aru, et see on raske.

Teadlikkus verevähist on kesine

Eesti Leukeemia- ja Lümfoomihaigete Liidu (ELLL) hinnangul moodustavad eri esinemisvormides verevähid 7–10% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest. Eestis saab pahaloomulise vereloomekasvaja diagnoosi igal aastal umbes 700 uut patsienti, kuid teadlikkus haiguse olemusest on siiski kesine.

September on kogu maailmas verevähi teadlikkuse suurendamise kuu, et  teavitada inimesi verevähist kui raskest, kuid tänapäeval mitme tõhusa ravivõimalusega haigusest.

ELLL pakub tugisüsteemi, mis on verevähi diagnoosi saanutele uue olukorraga toimetulemisel suureks abiks. „Patsiendid tunnevad end sageli haigusega üksi, mistõttu on väga oluline, et nad leiaksid tee meieni, saamaks vajalikku infot, tuge ja mõistmist,“ laususid liidu juhid Karin Kullama ja Ave Vaidla. 

Lisainfo: leukeemia.ee.