Riho Nõmmik | Millal linnaisad mõistavad, et Tallinnas on vaja isegi talvel liigelda?

Mis on kõnnitee ja tallermaa vahe? Kesklinna kõnniteed on reeglina sillutatud väikeste plaatidega, aga ilmselt pole nende all siledat ega kõva alust: need on kohati lainelised, orulised või künkalised. Niisugusel maastikul on isegi päeval raske käia, rääkimata ööst. Aga kiilasjää puhul on niisugune kõnnitee suisa läbimatu, kui sul pole jalas lausa alpinisti „siile“ või su liikumist ei kindlusta naabritega ühendatud köis! 

Talvel elust ära lõigatud

Läksin kord ühel sellisel õhtul Estonia kontserdisaali. Sealt väljudes lahutas mind bussipeatusest 100 meetrit mulle läbimatuks muutunud jäätunud konarlikku teed. Kaastundlikud inimesed talutasid mind – õigemini kandsid – bussipeatuse juurde. Mõistsin, et olen talvel kultuurist ära lõigatud.

Ma ei kirjuta ainult kesklinna, vaid ka Toompea kõnniteedest. Igatahes näib, et Toompea lossini on võimalik jõuda vaid sõiduteed pidi. Rahvasaadikud, tänu taevale, jala ju ei käi!

Kohati pole kõnniteid aga üldse ollagi – näiteks Kakumäel. Vantsi mööda sõiduteid! Eriti huvitav on seda teha talvel. Sulaga jätavad autorattad sulalumme rennid, mis muutuvad külma tulekuga jääkanaliteks. Niisugusel teel on võimatu nii käia kui ka uisutada.

Möödunud talvel nägin lumesahka tervelt kaks korda sellisel jäätunud teel askeldamas. Sulailmaga polnud näha aga ühtegi masinat, mis oleks rasket tööd teinud.

Valmistun juba tulevase talve blokaadiks. Ostan kokku makarone, konserve ja purgisuppe! Kahjuks pole arste võimalik talveks koju varuda. Nende juurde tuleb sõita taksoga. Kuna ma ei ole riigikogu liige, pension on aga suurem kui kassi pisarad ja kahe raske puude eest saan riigilt isegi 26 eurot, siis ei kompenseeri keegi minu transpordikulusid – näiteks kommunaalteenistus.

Kui toidupood ja apteek on kodust nelja kilomeetri kaugusel ja mõne polikliinikuni on üle kümne kilomeetri, siis ei saa ilma bussita hakkama. Bussisõit algab aga peatusest. Ootepaviljonidel on läbi paistvad seinad, millel peaks reeglina olema nähtav markeering, kuid seda pole sugugi kõigil. Ükskord riivasin seetõttu sellise seina äärt, kaotasin tasakaalu ja oleksin peaaegu saabuva bussi alla lennanud. Teine kord sadas aga vihma ja ma ruttasin paviljoni kaitsva katuse alla. Tulemus – justkui löönuks keegi näkku. Silmade eest läks hetkeks pimedaks ja mul ei õnnestunud ninaverejooksu tükk aega peatada.

Ootepaviljoni pingid on rauast. Ilmselt toodud Floridast, kus on aasta ringi suvi! Kui Tallinnas külma ilmaga sellisele pingile istuda, siis soovitan kohe minna polikliinikusse ja panna kinni aeg perearsti või ortopeedi juurde!

Kuid siiski on parem, kui paviljon on olemas. Aga kui ei ole? Siis on vihm ja tuul, mis ei räsi mitte ainult riideid, vaid tervet keha. 

Mul on linnaisadele ettepanek: tulge hilissügisel koos minuga sellisesse peatusesse, näiteks Mõisa omasse – suunaga Kakumäe poole – bussi ootama. Tööpäevadel tuleb selleks varuda kuni 25 minutit ja puhkepäeval tunnikese, vahel rohkemgi.

Aga jätame nüüd paviljonid – kui buss tulebki, ei õnnestu kaugeltki alati selle numbrit eristada. Siis palun kahes keeles teistelt ootajatelt abi. Tihtilugu saan seda, aga mitte alati. Kas siis polegi kedagi bussipeatuses või on seal vaid kurdid-tummad või siis võõralt maalt saabunud. Nüüd aitab see, et pistan nina avatud uksest sisse ja esitan sama küsimuse. Kaugeltki alati ei tule vastus ruttu ja bussiuksed sulguvad mu ees. Jään siis järgmist ootama. Ehk veab?

Kunagi on keegi lubanud, et Tallinna bussid hakkavad ükskord häälitsema. Aga seda ilmselt mitte enam minu jaoks!

Praeguste väetite asemele tulevad uued

Venitanud end bussi, ootab mind ees loterii – bussijuht. Kui too on viisakas, ootab ta ära, kuni leian istekoha ja hakkab alles siis sõitma. Aga kui ei ole, paneb kohe ajama. Nõks ette, nõks vasakule, nõks paremale... Ja kui sa ei klammerdu käsipuu külge, siis oled põrandal. Usun, et autojuhid, kes veavad meie metsa minema, on oma koorma suhtes hoolikamadki kui nii mõnedki Tallinna bussijuhid.

Mõtisklen, miks see küll pealinnas nii on.

Esimene variant on, et linnaisad-raehärrad on olukorrast teadlikud, aga loodavad, et probleem laheneb iseenesest. On inimene – on probleem. Pole inimest – pole probleemi! Asjata loodate! Praeguste vanurite ja väetite asemele tulevad tulevikus uued! See rahvas on ju kangekaelne!

Teine variant. Linnaisad ei käi jala. Aga autoaknast on raske ümbrust näha. Ainult siis, kui istmikku veidi raputab, antakse käsk sõidutee korda teha. Siit minu ettepanek: võtta üheks kuuks linnaisadelt autod ära ning riputada ninale hallikad prillid. Ja las käivad Tallinna kõnniteedel ja sõidavad bussidega. Ja kui nad ei leia ennast pärast seda haiglast, siis võib-olla võtavad midagi ette – mitte enda, vaid nende heaks, kellel pole autot istumise all. Ja ärge öelge, et kui teil ei ole sõidukit, siis ostke. See oleks liiga küüniline.

On ka kolmas variant. Leida miljoneid maksvate projektide kõrval (asemel?) raha ka selleks, et teha kesklinna ja Toompea kõnniteed käimiskõlblikuks; et hoida äärelinna sõiduteed talvelgi korras; et teha ootepaviljonid ohutuks ja et õpetada bussijuhid rahvast sõidutama.

Tervist, ja seda eranditeta kõigile!