Argumente selle sammuga viivitamiseks või suisa selle vältimiseks on jagunud küllaga: laitmatut hügieeni tagava maskivaru hankimine võib vähem kindlustatutele käia üle jõu, mistap on valitsus lubanud osale elanikkonnast eraldada tasuta maske; ja muidugi raskused järelevalve teostamisel.
Osa eestimaalasi suhtub lisanduvasse kohustusse varjamatult tõrksalt, väljendades vastuseisu kas otsesõnu või kaude – ilmselt sagenevad lähiajal pöördumised perearstide poole sooviga saada maski kandmise kohustusest vabastav tõend olgugi, et midagi sellist pole keegi veel lubanud isegi neile, kel maski kandmine on tõepoolest meditsiiniliselt vastunäidustatud.
Halduskoormuse suurenemise eest sellisel määral, millega riik ei jõua enam toime tulla, hoiatab näiteks Terviseameti erakorralise meditsiini osakonna endine juhataja Martin Kadai, sest see viivat teabenõuetesse-kaebustesse uppuva riigi fookuse valesse kohta.
Ent küsimusi tekitab mitte ainult hingamisteede katmise nõue, vaid ka Harjumaa ja Ida-Virumaa gümnaasiumite võimalikult kiire üleviimine kaugõppele, mis esialgsel hinnangul peaks kestma suisa 10. jaanuarini. Kui alles suve lõpus teatas toona veel haridusministri ametis olnud Mailis Reps, et igal juhul välditakse haridusasutuste täielikku distantsõppele viimist, siis kahe suure maakonna kõikide gümnasistide koju saatmine erineb märgatavalt senisest lähenemisest, et õpilasi isoleeritakse vajadusel ja võimalusel klassikaupa.
Miks on siis just gümnasistide kontaktõpe eriline ohuallikas, kui avalik kommunikatsioon keskendub hoopis meelelahutusürituste vältimisele, olgugi et baaride, veekeskuste, kino ja teatri külastamist ei keelata tegelikult kellelegi (jälgida tuleb vaid ohutusnõudeid)? Kui suurt osa mängib otsustes kalkulatsioon, et koolide sulgemine ei maksa suurt midagi (kuigi kaudsed mõjud võivad endast märku anda veel pikalt), lustimisasutuste kinnipanekust tulenev kohene rahaline kahju ei jääks aga ainult ettevõtjate kanda? Seegi hea, et hilisteismeliste distantsõppega ei tohiks lapsevanematele langeda kevadisega võrreldavat lisakoormust.
Ent oma hind ja väärtus on ka elu säilimisel võimalikult tavapärases rütmis – kas valitsuse taktikamuutus õigustab end, ei saa aga kahjuks mõõta kuidagi teisiti kui nakatumiskordajas ja inimeludes.
Kommentaarid (0)