Nüüd võib küsida, mis on kõige selle seos Eestiga? Selles probleem ongi, et analoogseid uudiseid Eesti kohta lugeda ei ole, kuigi avalikkuse suur ootus on kindlasti olemas. Muudes riikides raporteeritakse igast sammust, mis vaktsineerimiseks valmistumisel tehakse: rajatakse vaheladusid 70kraadist pakast tagada suutvate külmikutega, pannakse paika logistiline ahel tšarterlendudest kuni vaktsineerimiskohtade ettevalmistuseni välja. Kõigist neist edusammudest teada andmine peaks olema iga poliitiku unistus, kuid Eestis valitseb ses suhtes täielik vaikus. Sotsiaalministeerium viitab vaid minister Tanel Kiige varasemale ebamäärasele väljaütlemisele, et kolmandaks kvartaliks võiks olla „arvestatav“ osa Eesti inimesi vaktsineeritud.
Kui Eesti on liitunud aga Euroopa Liidu ühishangetega, siis miks meil puudub toimuva kohta selge ja konkreetne info? Kas see on meie poliitikute tegemata töö, sest tegeldud on peamiselt abieluküsimustega, või diskrimineerivad ELi vanad olijad ka vaktsiini puhul liidu uusliikmeid samamoodi, nagu seda on tehtud põllumajandustoetustega? Võib ju küll öelda, et pole vahet, kas vaktsiin jõuab siia kolm kuud või pool aastat varem või hiljem, kuid pandeemia ajal võib ka see tunduda mitte ainult igavikuna, vaid küsimus võib olla ka tänu vaktsiinile kolmanda või neljanda laine ärahoidmises.
Sestap: millal ja kuidas vaktsiin Eestisse jõuab, milline on riigisisene logistika, kas süstima hakkavad haiglad, perearstid või apteegid? Venitamise korral tuleks kokkuvõte aga oskar-lutsulik: kui Eesti ELi väikeriigina lõpuks vaktsiinile ligi pääses, olid lääneriigid vaktsineerimise juba lõpetanud.
Kommentaarid