Kui mullu detsembri lõpus Eestis vaktsineerimisega alustades puudus veel teadmine, kui kaua esimesed doosid meid koroona eest kaitsevad, siis tänaseks on selge, et esialgu loodetud aasta asemel on kolmandat tõhustusdoosi vaja juba pool aastat pärast teise süsti saamist, kuigi veel oktoobri algul oli 18-65-aastastele tähtajaks kaheksa kuud.
Järjekordsele vaktsineerimisringile minek on sellevõrra kergem, et meil on olemas kogemus nii sellest, kuidas algul kaitsesüsti järele tormi joosti ja eliitvaktsineerituid halvustati, kuni suve lõpuks vaktsineerimise soikumiseni välja. Arvestades eelnevaid kogemusi oleks loogiline, kui kolmanda doosi saamisel ei oleks mingeid piiranguid. Sarnaselt kevadega on nii neid, kes kohe kuue kuu möödudes lasevad endale kolmanda süsti ära teha, kui ka neid, kes ei kiirusta sellega. Põhjuseid võib olla mitu, alates esimeste süstide ebameeldivatest kõrvalmõjudest kuni lihtsalt käegalöömise või unustamiseni.
Miks aga riik sel juhul toodab jälle segaseid signaale? Selle asemel, et öelda lihtsalt ja selgelt – minge kolmandat süsti saama lähimasse või teie jaoks mugavamasse kohta -, kordab riik, et ühe nädala jooksul on kõigil võimalus end vaktsineerida ükskõik millises perearstikeskuses. Aga miks ainult ühe nädala jooksul? Miks peletame ka süstide saamisele piirangute seadmisega uuesti eemale võimalikke huvilisi?
Algul oli juttu, et kolmanda doosi saavad vaid need, kes ise huvi üles näitavad, riik inimesi taga otsima ei hakka. Nüüdseks on see seisukoht õnneks muutunud, aga milleks oli sellise arrogantse jutuga vaja visata vett peale niigi leigelt hõõguvale vaktsineerimishuvile. Kui aga perearstid peavad lisaks sellele, et veenavad kõhklejaid esimest doosi saama, hakkama ka kolmanda doosi vajajaid taga otsima, jääb nende päristöö uuesti soiku.
Mida rohkem vastukäivaid ja lühikese ajaga kiirelt muutuvaid sõnumeid, seda rohkem kolistab riik sama ämbriga kui kevadelgi.
Kommentaarid