Ma olin vastikult püsimatu laps ja turnisin ja jooksin ja sõitsin rattaga. Trepist üles sai alati ikka vähemalt kolm astet korraga mindud, sest polnud aega neid ükshaaval läbi astuda. Nüüd 48 ja hommikul kõik kohad valutavad, selline tunne, et surm kohe tuleb. No polnud abi ju.
Väikelaps nagu varane vasikas, kel jalad kipuvad kepsu lööma, kuid kohe hakatakse teda keelama ära turni, ära torma, ole viks ja püsi paigal. Nii istuvadki head lapsed nagu jahukotid (kooli)pingis. Ulakad saavad diagnoosi hüperaktiivne.
Ärge ajage sooja õhku suust välja.Me lapsena maal kasvanuna rahmeldasime ringi nii et pimedas saime tuppa.Nooruses jala või jalgrattaga 10 - 20 kilomeetrit edasi liikuda oli nalja teha.Tööl olin võimlemisõpetaja.Nüüd ,kuuekümneselt põen kroonilist liigesepõletikku ja igasugune jooksmine ei tule kõne allagi.Hea kui käidud saan natuke.Tervis on paljugi inimese geenides.Eluaeg ringi lasknud kui orav rattas.Ja nüüd ...
KOMMENTAARID (4)