Ega see iseenesest mingi uuema aja nähtus ole, pigem on see nagu refrään pidevalt korduvatele terviseteemadele. Esimest korda võeti meeste terviseteema avalikult üles juba 1872. aasta 23. veebruaril ehk enam-vähem täpselt 150 aasta eest. „Et tervis on halvaks läinud, on avalik, ent mispärast, on teadmata,“ kirjutas Eesti Postimees ehk Näddalaleht ma- ja linnarahvale.
Märgiti, et noorte meeste tervis olevat sel aastal iseäranis kidur ja vaevaline olnud: mõnes vallas ei kõlvanud 20–30 komisjoni ette viidud mehest nekrutiks ükski, tuli teise ja kolmanda järjekorra ning vanemate aastakäikude meeste seast otsima hakata. Ja neistki, kes hädaga kõlbasid, tuli paljud kohe laatsaretti saata.
Ei puudunud ka mõtisklused, miks see nii on. Et raske töö võib tervist tappa, tollal ei nähtud. Vastupidi: „Ma olen kuulnud, et kange töö sooni karastab ja mõtlen, et vana aja kange orjus ja aganaleib mehi terveks ja tubliks tegid ja käesolev kergem töö ja parem söök tervisele kahjulik on,“ jõudis kunagine kolumnist järeldusele. Kui tema seisukoht tänapäeva oludesse tõlkida, siis: tervislikud eluviisid, mehed, tervislikud eluviisid! Karskus ja kasinus, kõik algab tasakaalustatud toitumisest ja mõõdukast kehalisest tegevusest. Neist 150 aasta vanustest maavillastest tõdedest pole arstid suutnud ka tänapäeval midagi oluliselt paremat välja mõelda.
Ei ole vaja end kohe ekstreemspordi korras segaseks vändata, see on pendliga teise äärmusse hüppamine. Valu kannatamine pole samuti kuigi õilistav tegevus. Arste pole vaja karta, enamik neist ei hammusta teil midagi küljest. Meile meeldib tunda, et oleme oma elu peremehed – võtkem siis ka tervise asjus ohjad enda kätte. Isegi tapva töökeskkonna korral ärgem oodakem, et keegi teine – naine, arst, riik, ühiskond – enda eest poolvägisi hoolitsema suunab!
Kommentaarid