Silmapõletik osutus klamüüdia tagajärjeks

Kui hiljuti ripsmetušši vahetanud Ingel (nimi muudetud) hakkas üks silm kihelema ja vett jooksma, arvas ta, et tegemist on allergiaga ja tegi sõbrannade soovitusel silmale kummelikompressi. See paistis ka aitavat, sest pärast paaripäevast kompressitamist ärritus kadus. Mõni nädal hiljem aga avastas Inge ühel hommikul üles tõustes, et vasak silm on udune. «Udune tunne ei kadunud nägu pestes ega teekompressi tehes. See häiris tohutult. Peeglist nägin, et silm oli täis veripunaseid soonekesi,» meenutab ta päeva, kui silmaarsti juurde suundus. Tohter arvas haiguse lihtsaks silmapõletikuks ja määras raviks silmatilgad.

«Tilgutasin ja tilgutasin, aga midagi ei muutunud. Nagu oleks mulle vett müüdud,» meenutab Inge.

«Kui haigus ka teise silma vallutas, uskusid mu sõbrad, et tõbi tuleb lihtsalt läbi põdeda. Sama lootsin minagi ja hakkasin ruttu ka teist silma tilkadega ravima. Aga silmad muutusid päev-päevalt aina kuivemaks ja väsisid kiiresti. Panin tähele, et ma ei talu enam kaupluste eredat valgust,» mäletab Inge. Ta läks uuesti silmaarsti juurde. Sedakorda sai ta veidi kangemad tilgad.

«Hirm tuli peale, et kuidas ma tööle lähen – silmad punased nagu küülikul, valguskartlik kui mutt – ja kuidas kirjutada saan. Hiljem selgus, et ma ei olnud oma hädaoru põhjani jõudnud. Ühel õhtul hakkas mul ka kõht valutama,» räägib Inga.

Naistearst diagnoosis tema üllatuseks suguhaiguse – urogenitaalse klamüdioosi ja määras antibiootikumikuuri.

Ühtlasi arvas tohter, et ka silmapõletik võis tuleneda kaua kestnud klamüdioosist ehk Reiteri sündroomist, mille puhul esinevad korraga nii kusetorupõletik, silma limaskesta põletik kui ka liigesepõletik.

«Poolteist viimast aastat olen elanud nagu nunn,» on Inge diagnoosist siiani hämmingus. Kuigi pärast günekoloogi määratud antibiootikumikuuri sai noore naise tervis korda, on ta siiani pahane, et silmaarst ei osanud tal klamüdioosi kahtlustada.

«Suguelu elav naine peaks alati mõtlema, kuidas hoiduda sugulisel teel levivatest haigustest. Klamüdioosi võib nakatuda ka ühe kaitsmata vahekorra ajal,» ütleb naistearst Galina Litter ja on veendunud, et silmaarst tegi põletikku ravides õigesti.

Tema sõnul ei kirjuta ka naistearstid Reiteri sündroomi diagnoosi välja, vaid suunavad kahtlusega haiged reumatoloogi vastuvõtule.

«Reiteri haigus tekib siis, kui inimesel on ravimata klamüüdia või gonorröa või kui inimesel on geneetiline eelsoodumus ehk tal on antigeeni nimega HLA-B27,» selgitab Litter.

Seepärast soovitab ta noortel naistel, kes pole veel sünnitanud, vähemalt kaks korda aastas tervist kontrollida, kahtluse korral sagedaminigi.

«Võtan kõikidelt veel mitte sünnitanud patsientidelt alati nii klamüüdia kui ka gonorröa analüüsi. Haigekassa rahaga on küll kitsas käes, kuid selle nimel olen nõus ka jalgu trampima,» teab Litter, et haigekassale tema teguviis eriti ei meeldi, sest kumbki analüüs maksab 163 krooni.

Sel aastal on Litter diagnoosinud suguhaiguse 49 naisel, neist viiel on olnud gonorröa, ülejäänutel valdavalt klamüüdia.

«Venemaal on lood vastupidi, esikohal on gonorröa ja süüfilis. Rootsis pole arstitudengitele enam võimalik süüfilist näidata, nad käivad Tartus seda haigust õppimas,» teab Litter.

Klamüüdia uurimise teeb keeruliseks see, et iga analüüs ei pruugi haigust näidata ehk iga negatiivne diagnoos tähendada, et inimene on terve.

Avastamata haigus võib lõppeda viljatusega.

«Sellel naistel vedas, ta sai diagnoosi ja ravi. Arstid on selliste juhtumite üle õnnelikud, sest klamüdioosi ravida ei ole raske, raske on panna diagnoosi,» seletab Galina Litter. Tema sõnul kulgevad mitmed suguhaigused eriliste sümptomiteta.

«Inimeste immuunsus on muutunud, nad tarvitavad väga palju antibiootikume, mistõttu kaebusi ei esine,» ütleb Litter.

Klamüüdiasse nakatunud mehed satuvad enamasti reumatoloogi juurde valutavate liigestega.

Ülle Aamer, ASi Ida-Tallinna Keskhaigla Silmakliinik juhataja: Klamüüdia võib põhjustada silma sidekesta põletikku nii meestel kui ka naistel – silm on punetav, esineb hõõrumis-torkimistunne. Võib tekkida pindmine sarvkesta kahjustus, sellisel juhul kujuneb ka valguskartus. Diagnoosimisel on oluline hoolikas silma vaatlus spetsiaalse mikroskoobiga. Haiguse väga varases staadiumis – esimese 1-2 nädala jooksul on seda raske diagnoosida ja nii võib juhtuda, et arst määrab tavalised silmatilgad, mis haigust ei ravi. Kui tohter leiab klamüüdiale tüüpilised haigusetunnused ja põletik ei allu silmatilkadele, võetakse analüüsi jaoks silma sidekestalt kaabe. Positiivse vastuse korral määratakse üldravi antibiootikumidega ja suunatakse patsient uroloogilistele või veneroloogilistele uuringutele. Laboratoorseid analüüse saab teha mikrobioloogia laboratooriumides – üks analüüs maksab 170 krooni.

Klamüüdiast põhjustatud sidekesta põletik tavaliselt nägemist ei kahjusta. Raskemad silmakahjustused ja nägemishäired tekivad silma sügavamate kudede põletiku korral, mis võib kaasneda klamüüdiast või ureaplasmast põhjustatud Reiteri sündroomiga. Reiteri sündroomi esineb siiski väga harva ja silmakahjustus kaasneb umbes 12% haigusjuhtudest.

«Ma ei jaksanud enam joosta. Kuigi panin elu eest ja täie jõuga, näitas stopper, et ikka jooksin aeglaselt. Siis oli selge, et on mingi jama. Ma ei suutnud enam pingutada. Mul läks ikka terve 2003. aasta suvi ehk terve hooaeg ja MM selle haiguse nahka.

Kui sain diagnoosiks kopsuklamüüdia, hakkasin kohe antibiootikume võtma, kuid tegin edasi ka trenni, sest Euroopa karikavõistlused olid tulemas ja mulle olid pudrumäed kokku lubatud. Ilmselt seetõttu läks raviga ka kauem, sest organismi ei oleks tohtinud koormata.

Praegu ma isegi ei oska öelda, kas olen haigusest vaba, sest pole testi ammu teinud. Aga ma jaksan vähemalt joosta.

Kuulan kurvastusega, kuidas mõned arstid leiavad, et kopsuklamüüdia polegi tõsine haigus. Minu meelest peaks seda tõbe ikka väga tõsiselt võtma. Kuigi see ei ole eluohtlik, ruineerivad sellest tingitud vaevused organismi ikka päris palju.»

Mullu septembris kuulis kettaheitja Gerd Kanter arstilt, et tema tervisehädade põhjuseks on kopsuklamüüdia. Paralleelselt treeningute ja võistlustega kulus Kanteril haigusega võitlemiseks kaks-kolm kuud.

«See kopsuklamüüdia on minu jaoks juba ammu unustatud lugu. Haiguse algust ja lõppu on väga raske määratleda, sest sellele eelnes peiteaeg. Oleks varem jaole saanud, oleks kindlasti ka kiiremini terveks saanud. Pean tunnistama, et kui end juba hästi tundsin, siis viimaseid analüüse ma enam ei teinudki. Kogu selle asja juures jäi proovide tõlgendus mulle ebaselgeks, sest inimesed, kes ei olnud kopsuklamüüdiasse nakatunud, said analüüside vastuseks minuga samad tulemused. Kuna mul kaebusi ei ole, julgen arvata, et selle aasta algusest on see haigus mul seljataga. Loodan, et nii jääb ka.

Kui keegi tunneb, et kahtlus haiguse pärast hinges närib, tuleks vajalikud proovid-analüüsid anda. Aasta tagasi oli ainus tohterdamisviis antibiootikumiravi, aga ma loodan, et nüüd on paremaid mooduseid leitud, sest nagu teada, õõnestavad antibiootikumid üldist immuunsüsteemi.»

Klassikalist suguhaigust klamüdioosi (seda põhjustab mikroorganism nimega Chlamydia trachomatis) põdevatest inimestest ei ole ligi pooltel ehk 20 protsendil meestest ja 75 protsendil naistest märkimisväärseid kaebusi.

See tähendab, et haigusetekitaja hakkab küll kiiresti paljunema, kuid inimene ise ei teagi, et ta haige on. Kui sümptomid avalduvad, siis alles 3–14 päeva pärast nakatumist.

Naistel on tüüpiliseks kaebuseks tupeeritised, suguelundite kihelus ja ebamugavustunne kusitis. Mehed kaebavad kipitus-kihelustunnet kusitis ja valulikkust urineerimisel.

Kuigi esialgu ei pruugi inimesel kaebusi olla, võib klamüüdia kahjustada kõiki organeid ja kudesid, põhjustada selja- ja liigesevalusid ja silmapõletikke.

Naistel on peamiseks tüsistuseks väikese vaagna elundite põletik. Krooniliseks muutunud põletik võib lõppeda viljatusega. Meestel on peamiseks tüsistuseks eesnäärme- ja munandipõletik, mis tihtipeale põhjustab potentsi langust.

Nii meestel kui ka naistel võib klamüdioosi tagajärjel tekkida korraga kusetorupõletik, silma limaskesta põletik ja liigesepõletik (tuntud Reiteri sündroomina).

Klamüdioos allub reeglina suhteliselt hästi antibiootikumidele. Üldjuhul on ravikuurid 7–14päevased. Immuunsust haiguse läbipõdemine ei anna, iga kaitsmata vahekord võib tähendada taasnakatumist.

Tervisekaitseinspektsiooni andmetel diagnoositi möödunud aastal klamüüdiat 2972 korral.

Kopsuklamüüdia (põhjustab mikroorganism Chlamydia trachomatis) on bakteriaalne nakkus, mis levib õhu kaudu. Nakatumisest võib esimeste haigustunnuste ilmnemiseni kuluda kuni kaheksa kuud, tugeva immuunsüsteemi korral ei pruugi haigus avaldudagi.

Kui pisik on jõudnud verre, võib lisaks bronhiidile tekkida kõrva-, silma-, südamelihase- ja liigestepõletik, kesknärvisüsteemi- ja maksakahjustus jne. On võimalus, et kopsuklamüüdia, mis kahjustab ka veresooni, soodustab ateroskleroosi ja infarkti teket.

Seda haigust ravitakse antibiootikumidega, vaktsiini selle vastu pole ja põdemine immuunsust ei anna.

Kopsuklamüüdia esinemissageduse kohta tervisekaitseinspektsioonil andmed puuduvad.

Tasub teada, et urogenitaalne klamüdioos ei lähe üle kopsuklamüdioosiks ega vastupidi.

Allikad: www.kliinik.ee; www.arst.ee