Ratastoolis korvpallipoiss: «Ma ei oska mööda visata!» (9)

Viljandimaal Kassi külas Murri talus elav Hegert oli sündides seljaajusonga tõttu alakehast halvatud. Tohtrid arvasid, et ta ei hakka kunagi kõndima. Praegu kasutab poiss ratastooli siiski ainult abivahendina ning teeb sporti rohkem kui paljud sama vanad terved poisid.

«Ma ei kurda! Saan omal jalal trepist üles ja alla. On neid, kel palju raskem. Ka neid, kes tahaksid ratastoolikorvpalli meeskonnas kogu hingest kaasa lüüa, kuid kelle käed pole selleks piisavalt tugevad,» tõdeb Hegert.

Me pole ungarlastest kehvemad

Korvpalliokas jäi Hegertile südamesse Ungarist. «Neil on oma ratastoolikorvpalli meeskond, meil mitte. Oma meeskond on 80 riigis, nii Soomes, Lätis kui ka Rootsis. Kas me oleme siis kehvemad? Tahan kokku panna Eesti esimese meeskonna! Kaugem eesmärk on rahvusvahelisse tippu välja jõuda,» unistab poiss.

Hegertil on medaleid ja diplomeid nii ratastoolivõidu- ja -vigursõidult kui ka emakeeleolümpiaadilt. Kätt on ta proovinud peale korvpallivisete jalgpallis, koroonas, lauatennises ja vibulaskmises. Poisi hobide seas on lisaks kalapüük, ATVga sõitmine, kabe ja fotograafia. Tõsi, viimast harrastab ta sõbra kaameraga.

Poisis on aga ka paras jagu romantikat, sest muu hulgas plaanib ta hakata õppima kitarrimängu. «Tahan ka langevarjuhüpped ära proovida, et adrenaliinilaks kätte saada. Aga ka ratastoolikorvpall on üsna karm mäng. Mängutuhinas on näppe piduri vahele jäetud ja üksteise rammimine on täiesti lubatud,» muheleb Hegert.

Peale korvpalli on Hegertil veel üks kirg – infotehnoloogia. «Arvutid toovad juba taskuraha sisse. Teen kodulehekülgi, bännereid ja plakateid. Kevadel oli tööd nõnda palju, et läksin Haapsalus pärast tunde kohe ühikasse ja hakkasin kodulehekülgi tegema. Aga olen ka kõrvetada saanud. Üks firma tellis mult 10 000 krooni eest kodulehekülje ja loobus sellest, kui mul oli juba töö tehtud. Pärast gümnaasiumi tahaksin infotehnoloogiat edasi õppida,» on nelja-viielisel Hegertil siht silme ees.

«Ma pole harjunud mööda viskama!»

Täpselt kuus aastat tagasi kirjutas Õhtuleht toona üheksa-aastasest Hegertist, kes tahtis oma silmaga üht korvpalliässa näha. Nõnda kutsuski Mõisaküla rahvas külla Martin Müürsepa, kellest Hegertile jäi mälestuseks ühine foto ja korvpallikirg.

Nüüd unistab Hegert, et ehk paneb Mürka tema kossumeeskonna loomise plaanist kuuldes ka sellele kas või natuke õla alla. Saatis ju Müürsepp pärast Mõisakülas käimist koguni autogrammiga tänukirja, kus kiitis võõrustajaid ning meenutas erilise südamlikkusega uut sõpra Hegertit.

Kuigi aeg on raske, on Hegert optimistlik. «Küsisin invaspordiliidult raha, et Soome ratastoolisportlaste laagrisse sõita, aga seekord jäin ilma. Praegu harjutan korvpalli sugulaste juures, aga nende koduhoovis on kruu-saväljak. Rahvusvahelisel võistlusel peab olema puupõrand ja oleks hea pisut ka sellel harjutada,» tõdeb poiss.

Pilditegemisel palub fotograaf Hegertil korvist pisut mööda visata, kuid pall sopsab otse läbi rõnga. «Ups, ma pole harjunud mööda viskama!» naerab Hegert südamest.