Mägironija Alar Sikk pääses napilt eluga (11)

Kogenud mägironijat Alar Sikku tabas Himaalajas umbes 7000 meetri kõrgusel eluohtlik kõrgmäestikuhaigus, mistõttu mägironijate rühm pidi üle 8000 meetri kõrguse Cho Oyu mäetipu vallutamise katkestama.

Õnneks suutis ekspeditsiooni kuuluv kirjastaja Peep Kala koos leedu alpinisti Saulius Viliusega Siku mäest alla esimesse vahelaagrisse aidata. Sealjuures pidid nad haiget meest lõpuks lausa seljas kandma. Järgmisel päeval laskuti edasi baaslaagrisse ning jõuti haige toimetada 1300 meetrit allapoole.

Sikul oli insult

Kaaslased tegid Sikule turgutavaid süste ja andsid hapnikku. Järgmiseks talutati ja tassiti ta alumisse baaslaagrisse, kust ettetellitud maastikuauto ta koos Kalaga Nepali pealinna Katmandusse haiglasse viis.

Eile oli Sikk Katmandu kliinikus arstide hoole all. Tohtrid diagnoosisid tal esmalt ajuturse, kuid siis avastasid, et tegemist on hoopis insuldiga, mis ei lasknud verel ajju jõuda.

Sellest hoolimata lubati alpinist juba eile haiglast välja. Pärast mõnepäevast toibumist hotellis peaks Sikk Kala blogi andmeil alustama kojulendu.

«Alaril algas see tõesti äkki. Läksime koos üles viimasest järsust seinast esimese ja teise vahelaagri vahel, mina umbes viis minutit eespool, kui jäin puhkama ning teda järele ootama. Alar tuligi, istus seljakotile ja vajus siis äkki külili. Küsis veel, miks ma lapiti seisan,» kirjeldab Kala kaaslase äkilist haigestumist.

Et asi on tõsine, näitas seegi, et lonks teed ajas Siku oksendama. Praeguseks on ta Kala kinnitusel aga juba üsna rõõmus. «Raputab aina uskumatust väljendava pilguga pead, et kuidas küll selline asi temaga, kellel kunagi üleval olles mitte kõige väiksematki probleemi pole olnud, juhtuda sai,» kirjutab Kala.

Haigus võib võtta elu

Juba tegevat Eesti üks parem alpinist ka plaane uueks retkeks Kazbekile; see algavat juba 2. juunil. Katmandu arstid ütlesid aga Kalale, et uuesti võib Sikk mägironimise peale mõelda alles aasta pärast.

Kõrgmäestikuhaigus ohustab nooremaid alpiniste, kuid täielikult kaitstud pole selle eest ka vanad kalad nagu Alar Sikk, ütleb ligi 40 aastat alpinismi harrastanud Jaan Künnap.

Pingutusest, väsimusest ja ülekoormusest tingitud haigust inimene ise tema sõnul pahatihti ei märkagi. Seetõttu olevat eriti oluline kaaslaste tähelepanelikkus ja õigeaegne abi. «Küllap nähud võisid juba varem olla, aga eks Alar mõtles, et on kõva mees, ja ei pööranud neile kohe tähelepanu,» arutleb Künnap. «Kui ta poleks paari päevaga abi saanud, võinuks see lõppeda surmaga,» lisab ta. Nimetades juhtunut äärmiselt õnnelikuks õnnetuseks.

Arst kiidab õigeid otsuseid

Seda, et kirglik mägironija juhtunu pärast edaspidi mäetippude vallutamisest võiks loobuda, Künnap ei usu. «Vaevalt see ta verest välja lööb. Kui autoga üle katuse käid, ega siis ka ju edaspidised sõidud sõitmata jää,» võrdleb ta.

12 aastat tagasi proovis ka Künnap Cho Oyud vallutada. «Jõudsin 8000 meetri peale ja pöörasin otsa ringi, sest leidsin, et sõbrad tahaksid mind all ikka koos varvaste ja sõrmedega näha,» meenutab ta. Varbaküüned tulid tookord küll maha, kuid varbad-sõrmed jäid õnneks alles. Samas ei kuulu Cho Oyu Künnapi arvates raskeimate tippude sekka.

Siku eluga pääsemise üle rõõmustab ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla anestesioloogiakliiniku intensiivravikeskuse juhataja Ülo Kivistik.

1998. aastal ekspeditsiooniarstina Eesti esimesel Himaa-laja-ekspeditsioonil osalenud ja 8201 meetri kõrguse Cho Oyu tipus käinud Kivistiku sõnul oli väga hea, et meeskonnaga hakati ohtlikust pimedusest hoolimata laskuma.

«Mõttetegevus on kõrgmäestikus aju pidevas hapnikunäljas viibimisest oluliselt aeglustunud ning ratsionaalsed või õiged otsused ei pruugi sündida,» märgib ta. «Ka meil oli raskusi aklimatiseerumisega. Lumesajus halb ilm nihutas meil tipuvallutust mitu nädalat edasi,» meenutab Kivistik.

Seekordse ekspeditsiooni viimane võimalus tõusta Cho Oyule tuleb ilmselt 21.–24. mail. Seda jäävad ootama Saulius Vilius, Tanel Tuuleveski ja Allan Valge.

Kõrgmäestikuhaigus võib tappa

Kõrgmäestikuhaigus on väga ohtlik, kinnitab Põhja-Eesti Regionaalhaigla anestesioloogiakliiniku intensiivravikeskuse juhataja Ülo Kivistik.

«Mäestikus hakkavad õhurõhu langusega kudedes toimuma vedeliku sisetasakaalu muutused. Eriti annab see tunda peaajus ja kopsus. Vedelik koguneb ajurakkudesse, andes muutustest algul märku peavalu ja tasakaaluhäiretena. Raskemal juhul kaasnevad iiveldus ja teadvuse hägunemine kuni kooma ja surmani. Juba väike liigne vedelikukogus kopsudes annab end tunda hingelduse ja vahutava rögana. Raskemal juhul viib mäehaigus kopsuturse, hingamispuudulikkuse ja surmani,» selgitab arst. Kõrgmäestikus on Kivistiku sõnul väga tähtis aklimatiseerumine, mil organismi harjutatakse tasapisi madalama õhurõhuga.

«Samas on organismil ka piirid. Üle 5000 meetri kõrgusel on kudede taastumine pidevast hapnikunäljast juba väga kesine. Seepärast üritatakse ka kõrgmäestiku tipuürituse baaslaagrid tuua võimalikult taastumist võimaldavasse kõrgusse.»

Esmane ja kõige tõhusam abimees tõve vastu on võimalikult kiire kõrgusekaotus. Sümptomeid leevendavad ka hapniku hingamine ja teatud ravimid, mis aitavad viimase jõuvaruga mäelt laskuda.