LAPSELAST KASVATAV VANAISA: ta oli vaid pooleaastane, kui mu juurde jäi (64)

Vanaisa Rein Tuuling võtab külmkapist kanamunad, kolmeliitrisest purgist ehtsat lehmapiima, seinakapist ümmarguse kausi, jahupaki. Sool on ka käepärast. Ta hakkab omletti tegema. Singiviilud on pannil juba krõbedaks praetud.

Rein: «Muidu me käime päevakeskuses lõunastamas. Me saame kahekesi ilusti söönuks, natuke üle kolme euro läheb. Seal on head söögid – ma ise ei oskagi nii hästi teha. Ja aja kokkuhoid on ka, ei pea pärast nõusid pesema.»

Täna on aga laupäev ja Rein katab ise laua. Nii ka pühapäeviti.

Tütrepoeg Veikko istub samal ajal köögist üle ukse oma toas, telekas mängib. Sealt tuleb lastesari.

Rein: «Soe söök on tal koolis olemas. Hommikuti ei ole ma talle putru teinud, ta võtab vorsti-leiba.»

Tunnistusel neljad-viied

Veikkole meeldib süüa teha küll. Mõnikord. Nüüdki tuleb ta mõneks hetkeks kööki vanaisale appi. Omletti tegema. Aitab jahuga.

Mis Veikko lemmiktoit on, mida ta ise teha tahab?

Kui poiss on tuppa tagasi läinud, ütleb vanaisa muiates: «Kõige paremini ostaks ta poest magusaid krõbinaid.»

Lapselaps õpib II klassis. Kuidas tunnistus oli?

Rein: «Veikko! Palun võta e-kool välja, näita tunnistust!»

Veikkol on oma lauaarvuti. Printer ka.

Rein: «Võta see e-kool nüüd!»

Veikko: «Ma pean ootama, kuni internet tuleb.»

Rein: «Arvutiõpetust saab ta esimesest klassist alates. Ta saab sellega paremini hakkama kui mina. Poistele tuleb üldse arvuti hästi kergesti külge.»

Internet tuli. Hinneteks neljad-viied.

Veikko: «Eelmisel aastal olid mul viis pluss hinded ka. Teine klass läks natuke raskemaks.»

Rein: «Ei ole hinnetel viga.»

Millised ühistegevused lapselapsel ja vanaisal on?

Rein: «Koolitöid teeme kahekesi. Matemaatikaga on niimoodi, et seda annab omalgi teinekord mõelda, kuidas see asi välja tuleb. Aga kirjatehnika on tal hea. Ilusti teeb. Tubli poiss!»

Kui suure kala poiss sai?

Rein käib korra köögis ära. Ja tuleb tagasi, meepurk ja lusikas ühes. Ta võtab purgist suure lusikatäie mett ja annab lapsele.

Rein: «Poisil on hääl ära. Ta ise ei taha mett võtta. Pagari laps saia ei söö ja mesiniku laps mett ei võta. Aga see teeb kurgu kohe paremaks.»

Vanaisa Rein on mesinik. Mesilaste ja meega on ta paljudest haigustest lahti saanud ja samuti on ta aidanud teisi – mesi ja mesilased aitavad peaaegu iga häda vastu.

Poiss sai augustis kaheksa-aastaseks. Mida vanaisa sünnipäevaks kinkis?

Veikko: «Spinningu.»

Selgub, et poiss on väikestviisi kalamees.

Rein: «Õigus jah, me käisime kalal.»

Veikko: «Olen saanud ühe suure ahvena.»

Kui suur kala oli?

Veikko teeb kätega meeletult suure ovaalse ringi: «Selline!»

Rein: «Mis sa räägid!?»

Naerame. Kalamehejutt juba selge.

Rein: «Ükskord käisime kummipaadiga ka kalal. Veikkol näkkas kõige paremini: väike ahven ja särjepoeg.»

Veikko: «Mul täitsa vedas.»

Lähme kööki tagasi. Reinul on omleti toorik valmis, ta valab selle kausist pannile.

Vanaisa: tänapäeval on elu lihtsam

Rein: «Poisile meeldib puutööd teha, vesta. Eile tegi ta selle.» Vanaisa näitab üht puidust asjandust. «See olevat seebialus. Ma vaatasin nii kaua televiisorist uudiseid, kui tema tegi selle valmis. Aga kõik kohad on nüüd puusodi täis.» Puutööhuvilise lapselapse fantaasial ei ole piire: poiss on teinud veel puidust akvaariumi ning arbuusi. «Talle meeldib noaga nokitseda. Las teeb – ta ju poiss. Poisid peavadki tegelema.»

Vanaisa nokitseb omleti valmimise kallal. Ja räägib: «Poiss käis varem tennisetrennis. Praegu ei käi. Jäime maha, rühmad said täis. Oleksin pidanud septembris kohe, aga siis mul oli nii palju tegemist ja jäin natuke hiljaks. Ma ei tulnud selle pealegi, et see asi luhta jookseb. Praegu oleme järjekorras. Kui ruumi tekib, siis võetakse. Tahtjaid on palju.»

Reinule meeldib ka tennis. «Veel 70aastaselt mängisin tennist. Aga nüüd on põlveliigesed läbi, kõhred on täitsa nullis.»

Kuidas te kahekesi hakkama olete saanud?

Rein (nelja lapse isa): «Me elame kahekesi koos sellest ajast, kui ta oli pooleaastane. Eks mul oma tüdrukutega oli ka tegemist – ema käis meil vahetustega tööl.» Ta peab mõtliku pausi. «Siis olid marlimähkmed, neid tuli pesta. Siis ei olnud selliseid mähkmeid nagu praegu, et mine poodi ja osta. Selles mõttes on tänapäeval elu lihtsam.»

Omlett saab valmis. Rein kougib selle pannilt taldrikutele. Ja ütleb kõva häälega: «Ah, sa!»

Mis nüüd siis juhtus!?

Rein: «Juust jäi panemata.» Ta vangutab pead ega suuda end ära kiruda, et nii oluline komponent meelest läks. «Juust annab hea maitse omletile, teeb tuumakamaks selle asja.»

Lapsest saagu teivashüppaja!

Pererahval lõuna söödud, lähme õue.

Rein: «Teeme rõngaharjutust ka.»

Oma majas elavad Rein ja Veikko suunduvad oma aias kohta, kus kunagi oli kiik ja millest nüüd on saanud sportvõimlemise koht. Nad võtavad kohad sisse.

Rein (poisile): «Tee nüüd hooglemist. Pane hooglema!»

Veikko: «Sa tee ees!»

Rein: «Tee, tee. Tõsta jalad! Lase käed sirgeks!»

Poiss teeb.

Rein: «Vanasti tegin rõngastel turiseisu ära.»

Veikko saab oma harjutusega hakkama.

Rein: «Ega praegu Eestis õiget teivashüppajat olegi. Tüdrukud hüppavad, aga mehi pole.»

Vanaisa patsutab lapselapsele õla peale: «Temast tuleks teha teivashüppaja!» Veikko ei ütle selle peale esialgu midagi.

Aga vanaisal on tõsi taga. «Ilma riistvõimlemiseta, ilma rõngaharjutuseta ei saa teivast hüpata. See on kõige alus. Ruumitaju on ka vajalik.»

Rein teab, mida räägib. Omal ajal hüppas ta teivast 3 meetrit ja 80 sentimeetrit – metallteibaga. Kuid see pole veel kõik: ta on tulnud omal ajal Saaremaa meistriks 100 meetri jooksus, aeg 11,7 sekundit.

Rein: «Tegin riistvõimlemist, hakkasin ka teivashüpet proovima. Vanasti me maandusime liivakasti. Mul on foto, kus lossihoovis oli staadion ja seal ma alustasin. Aga praegu nutan ma taga seda, et Eesti koolides on riistvõimlemine täitsa ära kadunud.»

Kui me Reinu ja Veikko juurest end lahkuma sätime, on vanaisal, kes kasvatab üksi maast madalast tütrepoega, üks tagasihoidlik palve: «Ärge te mind nüüd liiga positiivseks kangelaseks küll tehke.»

Homme on isadepäev.

Vanaisa tõstis veesoonte tõttu toa ringi

Vaarisa Rein ja tütrepoeg Veikko elavad kahekesi nende pere jaoks tähelepanuväärses ajaloolises puitmajas. See hoone valmis 1900. aastal, see on Reinu vanaisa elutöö. Ja nüüd, üle sajandi hiljem, on Rein ise vanaisa ja kasvatab lapselast.

Rein: «Ainuke kahjulik faktor on meil veesooned. Kehva koha peale on maja ehitatud – veesooned käivad sisse.»

Vanaisal olid üksvahe hommikuti peavalud. Muid tervisehädasid oli ka. Ja tütrepoeg kurtis, et põlved valutavad.

Rein, kes on väikestviisi pendli- ja vitsamees, annab lugeda talle olulist raamatut, «Vitsamehe käsiraamat algajatele», autoriks Richard Webster. Seal on kirjas, et maa-aluseid veesooni seostatakse niisuguste haigustega nagu unetus, reuma, artriit ja vähktõbi.

Rein: «Kutsusin tuttava vitsamehe kohale. Ta tegi kindlaks, et magame veesoonte peal. Ja kogu tuba on nii, eriti just seinaääred. Poisi toas on enam-vähem ainus puhas koht see, kus ta arvuti taga istub.»

Nad vahetasid voodite asukohad ära. Ja poiss pole pärast seda enam valutavate põlvede üle kaevanud. Vanaisal läks ka paremaks.

Rein: «Panin lapse voodisse lambavilla. Vill tuleb panna allapoole – see võtab kiirgust maha. Mida pikem vill, seda parem.»