Tere tulemast vananevasse ühiskonda! Tulevik on pensionäride päralt (60)

Statistikaameti andmeil on eelmise aasta seisuga Eestis 409 260 pensionäri, neist 297 413 vanaduspensionäri, kellest omakorda töötab üle 38 000 pensionäri. Kuid küllap on neidki, kes statistikaväliselt lapsi hoidmas käivad või muude juhutöödega lisaraha teenivad.

Riigikontroll on oma aastaraamatus välja toonud, et tihti läheb Eesti inimene pensionile hoopis enne ametlikku vanaduspensioniiga ehk juba 50ndates eluaastates.

Demograafilised protsessid viivad ühel hetkel tõenäoliselt selleni, et 60aastane pensionär on juba haruldus ning isegi vanuses 70 pluss käib tööl üha rohkem inimesi. Tere tulemast vananevasse ühiskonda!

Virisevad vanainimesed

Ühistranspordi kasutajad on ilmselt kokku puutunud olukorraga, kus pilgeni täis bussi, trammi või trolli siseneb küünarnukke viibutades agar vanainimene, kes kõva häälega moraali lugema hakkab, et üldiselt on kombeks endast vanematele inimestele istet pakkuda.

Just selline pilt tuleb tõenäoliselt silme ette 23aastasel Reedal, sest neiu teatab konkreetselt, et tema ei taha saada pensionipõlves pahuraks vanatädiks, kes ühistranspordis endale häälekalt istekohta nõuab, ja on pettunud nii oma riigis, poliitikas kui iseendas. "Ma ei kavatse olla ajale jalgu jäänud pensionär – minust saab popp ja noortepärane vanur," loodab tüdruk muheledes.

Tartu ülikooli emeriitprofessori Marju Lauristini sõnul ongi praegune suhtumine vanemaealistesse veidi naeruvääristav ja kohati isegi alandav. See on iseloomulik just postkommunistlikele ühiskondadele, kus inimestel pole keeruliste aegade tõttu olnud võimalik väärikalt vananeda.

Seda suhtumist hakkavad nüüd muutma praegused edukad 40?50aastased, kes ennast ilmselt 70aastasena vanaks väsinud pensionäriks ei pea. "See on see põlvkond, kes elab nüüd 90aastasteks," sõnab 73aastane Lauristin.

Tegus tulevikuvanur ei hakka edaspidi väga palju mittevanurist erinema, välja arvatud sünniaasta passis. Teadlaste prognoosid näitavad, et inimese keskmine eluiga tõuseb, tervis paraneb, aga ka tööl tuleb tal tõenäoliselt senisest kauem käia ja riigi toel koju puhkama jääda pole enam võimalik.

Tartu ülikooli sotsiaalpoliitika dotsent ja Tartu abilinnapea Jüri Kõre (60) ennustab samuti, et vanemad inimesed muutuvad ühiskonnas üha aktiivsemaks. Kui täna domineerivad noored, kes teevad poliitikat ja kultuuri, veavad erinevaid kodanikeühendusi, siis ei pea see tingimata nii olema. "Miks me arvame, et see jätab teised ühiskonnagrupid puutumata ja jääbki noorte osaks?" imestab Kõre.

Reedaga sama noor Jürgen (23) usub juba praegu, et pensionipõlv kui selline on ajast ja arust nähtus. "Mina töötan – tahan ja pean – seni kuni minu mõistus on veel vahe ja võimaldab analüüsimist," on Jürgen kindel.

"Või ma Eesti mehena ei ela nii vanaks, kui on pensioniiga."

Vanade inimeste ühiskond

Jürgen võib ju oma oodatava eluea suhtes veidi skeptiline olla, kuid rahvastikuteadlased prognoosivad, et inimeste keskmine vanus kasvab ja 70aastaste tööliste armee pole tulevikus enam midagi üllatavat. Tulevaste 70aastaste hulka hakkab sattuma ka üha enam mehi, kuigi nad ise ei pruugi selles nii kindlad olla.

Senini aktiivselt tööd tegev 79aastane Tartu ülikooli emeriitprofessor ja rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit ütleb, et kui viimase kümmekonna aastaga on meie keskmine eluiga pikenenud tervelt viie aasta võrra, siis meeste ja naiste oodatava eluea vahel on endiselt suur lõhe. "Viimasel ajal on see vahe hakanud õnneks tasapisi vähenema," sõnab ta.

Ühiskonna vananemine on iseloomulik kogu arenenud maailmale, mis ei toimu Eestis kiiremini ega aeglasemini kui ülejäänud Euroopas. "Sellega toimetulek on ühine probleem suurele osale arenenud maailmast," ütleb Tiit.

Probleemi paratamatu lahendusena näevadki spetsialistid üha lisanduvaid aastaid tööpõllul.

"Kui keskmine oodatav eluiga tõuseb, siis me ei ole lihtsalt võimelised maksma 20?30 aastat inimesele pensioni – et ta lihtsalt jääb koju, ta pole enam aktiivne tööturul –, see ei ole lihtsalt võimalik," sõnab sotsiaalministeeriumi hoolekandeosakonna peaspetsialist Reeli Sirotkina.

Vana töötajat cei taha keegi?

Ka dotsent Jüri Kõre märgib, et kui ühelt poolt surve vanemana tööd teha muudkui kasvab, siis teisalt toimub tööhõives hulk muudatusi, mis teevad töölkäimise pensionärile praegusest lihtsamaks. Eakad inimesed on kümne aasta pärast võimelised tegema palju rohkem erinevaid asju ja jätkama tööd suuremal hulgal erialadel kui täna. "Erinevus arvutikasutusoskuses vanemate ja nooremate vahel järjest väheneb. 20 aasta pärast on vana ja noor arvutikasutaja sarnased," prognoosib Kõre.

"Töö pole enam füüsiliselt raske ja ilmselt tekib ajaga ka üha rohkem võimalusi kodus töötamiseks," rõhutab Ene-Margit Tiit.

Praegu ülikoolis õppiv Jürgen on juba arvestanud sellega, et tal tuleb töötada nii kaua kui vähegi võimalik. Alternatiivi tema jaoks ei eksisteerigi. "Et ma suudaks kõrges vanuses säilitada inimväärse elu ja eneseväärikuse, seetarvis pean kohe leppima elukestva õppe ja katkematu arenguga," sõnab noormees.

Kuigi surve tööl käia üha kasvab ja inimväärsema elu nimel on ka paljud tänased pensionärid sunnitud lisaraha teenima, töötavad pensionärid tihtipeale vähemväärtuslikel töökohtadel.

Marju Lauristini sõnul räägivad juba 45aastased inimesed, et kui tööandja jõuab CVs nende vanuseni, siis pole võimalused enam kuigi head. Rääkimata veelgi vanematest tööotsijatest.

Riik seda tunnistada ei taha. Sotsiaalministeeriumi selleteemalised uuringud on näidanud, et Eesti tööturul vanuselist diskrimineerimist ei esine. "Nii et kuigi töötajatele vahel tundub, et nende CVd ei arvestata vanuse tõttu, ei ole ükski selline juhtum siiani kohtulahendites kinnitust leidnud," ütleb ministeeriumi tööhõive peaspetsialist Anu Toodu.

68aastne Helgi teenib endale aeg-ajalt pensionilisa küsitlejatööga. Teenistus on väike, aga samas ei ole see tema jaoks ka probleem, kuna lastelaste kõrval polegi tal päevasel ajal võimalik tööl käia. Ta lisab, et tema tutvusringkonnas on töölkäimine tavaline. "Kõigil on mingid väikesed töökohad, kes on koristaja, kes on müüja – eks enamikul on põhjuseks ikka raha," kirjeldab naine.

Tänased Eesti pensioniealised töötavadki tihti madala lisandväärtusega kohtadel nagu koristajad, riidehoidjad jne, osaajaga ja enamasti allpool oma kvalifikatsiooni, möönab Toodu. Osalt on see tingitud sellest, et vanem inimene soovibki teha paindlikuma või osalise tööajaga tööd ning teisalt sellest, et pensionäridel on juba mingi sissetulek olemas. "Siis lepivad nad tihti väiksema palgaga," ütleb ametnik.

Vanemad inimesed osalevad Toodu sõnul harva koolitustel ega ole alati valmis kasutama uusi tehnoloogiaid. "Nii vanemaealiste kui ka pensioniealiste tööalane kvalifikatsioon vajab tihtipeale täiendamist," ütleb ta.

Lauristini arvates on probleem ennekõike tööandjate suhtumises, kes pigem saadavad koolitustele nooremaid töötajaid, kuna vanemad töötajad ei pruugi enam kuigi kauaks oma tööpostile jääda.

"See kõik tekitab inimestes juba 10?20 aastat enne pensionile jäämist stressi, inimesed tunnevad, et nende võimalused tööturul on kesisemad, nad tunnevad seetõttu ka, et tervis on halb, jäävad varem pensionile jne," räägib Lauristin.

Ene-Margit Tiit leiab aga, et meie eakas põlvkond on võrreldes muu Euroopaga üldiselt väga hästi haritud, oskab keeli ja tunneb ka arvutit. "See tähendabki, et inimesed on pikemalt tööl, mitte ei muutu ülalpeetavaks, vaid on need, kes aitavad teisi ülal pidada," sõnab ta.

Ka elupõlisest õppest võtavad vanemaealised professori hinnangul tihtipeale rohkemgi osa kui noored.

Inimene õpib kogu elu...

Kaubamaja teenindus- ja personalidirektori Piret Suitsu sõnul on küpsemad töötajad võrreldes noorematega kindlasti stabiilsemad. Kaubamaja töötajatest on jõudnud pensioniikka umbes 65 inimest ehk 12% kogu kollektiivist ja paljud neist on töötanud Kaubamajas aastakümneid.

"Vanus passis on number, mis ei näita inimese potentsiaali töötajana," ütleb Suitsu.

"Kui inimene tõeliselt armastab oma eriala ja teeb tööd kirega, siis on ta edukas olnud nii noorena ning on seda ka küpsemas eas, kui kogemusi rohkem."

Spetsialistid on ühel nõul selles, et ühiskonna ja tehnoloogia arenedes muutuvad üha olulisemaks elu jooksul tehtud valikud ja pidev enesetäiendamine – vastasel juhul tulebki leppida kehvemate töökohtade ja peaaegu olematute võimalustega.

Ka Jürgen leiab, et kõrges vanuses inimväärse elu ja eneseväärikuse säilitamiseks peab ta kohe leppima elukestva õppe ja katkematu arenguga. "Kui see siiski katkeb, loodan, et mu lähedased on piisavalt rikkad, et nad ei peaks minu järelt koristama, või piisavalt julged, et mind magama panna," ütleb noormees karmilt.

Koolituse saamist ja elukestvat õpet ei toeta Marju Lauristini hinnangul aga meie haridussüsteem. "Praegune kõrgharidusreform on praktiliselt andnud kõik selleks, et inimesi tööturult välja tõrjuda," põrutab Lauristin.

Ta toob näiteks, et kui eluaegne raamatupidaja leiab 45aastaselt, et tema kutsumus on olla hoopis pedagoog, siis on tal väga keeruline selleks saada. "Päevaõpe ja 30 ainepunkti semestris – tööl käival inimesel on sellega väga raske toime tulla – süsteem on puudulik."

Olukorra parandamiseks saaks paljugi ära teha riik oma maksusüsteemiga, vähendades näiteks sotsiaalmaksu üle 55aastaste töötajate puhul, pakub Lauristin.

"Palju saaks ära teha ka suhtumises, aga meil on ainult nutulaul, et vanurite arv üha suureneb," sõnab ta.

Marju Lauristin: vanemaealisi tuleb rohkem väärtustada

Tänastele 70?75aastastele ei pakuta isegi elementaarseid teenuseid. Väga oluline on, et normaalset vananemist ei seostataks sotsiaalsete teenustega, nagu meil seda tehakse. See peaks olema midagi iseenesestmõistetavat.

Kui inimene on terve elu tööl käinud ja tema palgast on iga kuu sotsiaalmaks maha läinud ja ta on veel maksnud ka teise sambasse, siis on ta vähemalt niigi palju ära teeninud.

Samas on isegi uuringud välja toonud, et kõige selle juures suudavad pensionärid toetada oma lapsi ja lapselapsi. Mitte neid ei toetata, vaid nad ise toetavad. Nad leivad kuidagi selleks võimaluse ja seda rohkem peaks neid väärtustama.

Jüri Kõre: tehnoloogia surub paljud inimesed tööpõllult välja

Tähelepanu tuleks pöörata ka sellele, millised on üldiselt tehnoloogia arenemise ja täiustumise mõjud tööhõivele.

See, mille baasilt hakatakse looma uusi väärtusi, on absoluutselt midagi muud, kui see, millelt see toimub tänasel päeval. Seetõttu pole sugugi võimatu, et aastal 2050 ei ole probleemiks tööjõu puudumine, vaid see, et on liiga palju tööealisi, kellele ei suudeta tööd pakkuda, kuna kõike teevad masinad.

Samas ei ole võimatu ka stsenaarium, kus tehnoloogiaga kaasaminek muutub niivõrd keeruliseks, et tekib hulk inimesi, kes jäävad kõrvale.

Ene-Margit Tiit: mehed elavad kümme aastat vähem kui naised

Naiste ja meeste oodatava eluea vahe on 10 aastat ja see on Euroopas üks suuremaid. Veel suurem on see näiteks Lätis ja Lätist omakorda suurem Venemaal. Eestil ei ole siin millegi üle rõõmustada.

Kuigi oodatav eluiga peaks aasta-aastalt kasvama, on Eestis olnud ka aeg, kui just meeste oodatav eluiga on kahanenud, ja see toimus 90. aastate alguses.

Gorbatšovi kuiva seaduse ajal meeste eluiga pikenes. Kui alkoholi pruukimine muutus jälle vabamaks, suurenes kriminaalne tegevus, õnnetusi oli palju ja mõne aastaga keskmine oodatav eluiga langes. Pärast 1994. aastat on eluiga kasvanud, nagu ka normaalne on.

Voldemar naudib helget pensionipõlve

76aastane inseneriharidusega Voldemar lahkus oma viimaselt töökohalt kolm aastat tagasi ja naudib täiel rinnal pensionipõlve.

"Lahkusin õigel hetkel – siis, kui tundsin, et enam ei taha mitme bussiga hommikul kella kaheksaks ühest linnaosast teise tööle sõita," räägib Voldemar.

Pool aastat veedab Voldemar pärast töölt lahkumist maal oma sünnikodus. "See on suur rõõm, millest tööl käies palju puudust tundsin. 28 kalendripäeva puhkust aasta kohta pole just teab mis pikk aeg."

Elurõõmus ja krapsakas Voldemar rallib siiamaani ringi oma noorpõlveaegse autoga ja laenab vahel sõbralt ka mootorratast, mille vanus tema omale palju alla ei jää. "Tunnen, et olen jätkuvalt elurõõmus. Kui millegi üle kurta, siis aeg-ajalt kimbutavate tervisehädade üle. Aga eks see käib vananemise juurde."

Voldemar ei kurda ka Eesti väikese pensioni üle, kuna elu on teda õpetanud kokkuhoidlikult elama: "Sõjaaja laps ikkagi."

Tegusal vanahärral on plaanitud igaks päevaks mingi tegevus: küll parandab ta midagi, käib suvel jalutamas ja talvel suusatamas, vaatab telekat ning suhtleb sõprade ja lastega. Kaks korda nädalas käib segakoori proovis laulmas, samuti on tal kooriga alailma esinemised, väljasõidud ja muud ühisüritused.

Surma Voldemar ei karda, kuna see on asjade loomulik kulg. "Tunnen, et miski või keegi on mind ikka läbi elu juhtinud ja juhitagu siis lõpuni," arvab ta.

Helju peab endiselt tööl käima

68aastane Helju jääks hea meelega koduseks, hoolitseks oma suure aia eest ja toimetaks lapselastega, aga seda ei võimalda Eesti väike pension ning kodune elektriküte.

Seetõttu on ta pärast eelpensionile jäämist käinud üheksa aastat hooajati Soomes pensionilisa teenimas. Vahapeal töötas ta ka seitse kuud Eestis hooldushaiglas, kuid sealne palk oli Soome omast mitu korda väiksem ning töö raskem ja hakkas tervise peale.

"Hea meelega töötaksin Eestis, aga palgas on küsimus," ütleb Helju.

Kui Eestis saaks ta hooldaja töö eest kätte 350 eurot kuus, siis Soomes on see summa 2000 eurot.

Soomes töötas Helju neli aastat juba 90ndatel. "Mul on paar sõbrannat, kes sinna tööle jäid ja saavad nüüd nii Eesti kui ka Soome pensioni – nemad elavad nagu kuninga kassid," muigab Helju ja lisab, et nooremana ei mõtle ju selliste asjade peale nagu pensioni kindlustamine.

Helju arvates võiks pension olla 600 eurot, siis tal ei oleks vajadust tööl käia. "Aga ma elan majas, kus on elektriküte. Nüüd on elekter nii kallis, ta sööb meie säästud ja pensionid," räägib naine.

"350?400 eurot kuus läheb talvel elektri peale."

Helju abikaasa tööl ei käi. "Tema peab koduseid tööd tegema. Tal on oma lemmikkass, kelle eest ta siis iga päev peab hoolitsema. See hoiab teda töös," naerab ta.

Uuesti Soome läheb Helju aasta algul ja jääb sinna suveni. "Eks siis edasi vaatab. Ma nii pikki plaane ei tee, ega ma enam noor ei ole."

Pensioniea tõus on möödapääsmatu

Riigikontrolli aruanne toob välja Eesti pensionisüsteemi valupunkte ja pakub ka lahendusi, mida tuleks hakata ellu viima kohe, et vältida kriisi süvenemist.

Riigikontrolli järgi on pensionikindlustuse puudujääk 2013. aastal 370 miljonit, ning see kasvab. Ühelt poolt põhjustab seda ühiskonna vananemine (töötajate hulk väheneb, pensionäride oma kasvab), teisalt põhjustab pensionidefitsiiti enneaegne pensionile minek. Aastal 2012 oli meeste pensioniiga 63, naistel 61,5 eluaastat, kuid pensionile mindi 59,6aastaselt, mis on jäänud aastast aastasse samaks. Selle tulemusena maksab riik inimestele keskmiselt rohkem aastaid pensioni.

Riigieelarvet koormavad ka eri pensioniliigid, mida määratakse Eestis liialt kergekäeliselt. Näiteks on Eestis praeguseks üle 100 000 töövõimetuspensionäri, kes kõik ei ole töövõimetud. On märkimisväärne, et alates 2008. aastast (majanduskriis) on läinud töövõimetuspensionile rohkem inimesi kui vanaduspensionile. Samuti on probleemiks eelpensionile minek, mida kasutavad sobivasse ikka jõudnud pikaaegsed töötud, aga ka töövõime kaotanud inimesed, kes väikese töövõimetuspensioni suurema eelpensioni vastu vahetavad.

Töötute ja töövõimetuspensionäride suur osa eelpensionäride hulgas näitab, et nii töötute kui ka töövõimetute abistamise süsteem kannab oma probleemid koos kuludega üle pensionisüsteemi.

Pensionisüsteemi jätkusuutlikumaks muutmiseks peaks riik vähendama kulusid või suurendama tulusid. Tulude suurendamine eeldaks maksukoormuse tõstmist. Kulud võiksid väheneda, kui tõsta pensionile mineku iga, langetada pensioni suurust või lõpetada riigieelarvest osa pensioniliikide maksmine. Ükski neist lahendustest pole ühiskonnale vastuvõetav.

Ühe võimalusena, kuidas pensionikindlustust aastaks 2035 tasakaalu viia, näeb riigikontroll pensioniea jätkuvat tõstmist, küündides 2060. aastaks 69,25 aastani. Samuti tuleks loobuda skeemidest, mis võimaldaksid inimestel minna varem pensionile.

Samuti on üheks võimaluseks siduda vanaduspensioniiga oodatava elueaga või tõsta pensioniiga vastavalt tööealise elanikkonna ja pensionäride suhtarvu muutumisele.

(Allikas: riigikontroll "Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2012.-2013. aastal")