Indoneesia blogi: Nepaal (3. osa) - iiveldus ja nõrkus, kuid imelised vaated (2)

Plaan oli koos vene paaria Annapurna Base Campi (ABC) päikesetõusu vaatama minna. Kuid kuna nad enne kokkulepitud äratusaega end valmis olid sättinud ning meile vaid 5 minutit pakkimisaega andsid, siis loobusime nende seltskonnast.

Umbes poole tunniga saime end sätitud. Lõdisedes asusime teele. Kottpimedas teed kobades mõistsime, et see plaan meile õnne ei too. Otsustasime valget ootama jääda ning ronisime tekkide alla tagasi. Uuele katsele läksime kell 6. Mingi ime läbi õnnestus meil Janyga üksteist ära kaotada ning kohtusime alles kaks tundi hiljem baaslaagri kohvikus.

Olin üles jõudes täiesti oimetu. Enam kui 4000 meetri kõrgusele turnida oli korraga liiga palju. Tark mägironija oleks eelmisel õhtul aklimatiseerumiseks mõned sajad meetrid ööbimiskohast üles poole tammunud ja siis jälle tagasi alla tulnud. Mina sain targaks liiga hilja. Vaevlesin nõrkuse ning iivelduse käes. Püsti seista või isegi istuli olla oli raske, pea käis aina ringi.

Mäehaigus möödus poole tunniga. Olin taas rõõmus ning rõõsa. Seda seni kuni pidin wc-sse minema. Indoneesia stiilis kükitamispoti kõrval olev veeanum, millega inimesed peaksid oma intiimseid kehaosi pesema, sisaldas peale vee ka jääkuubikuid. Kuid ka see ei suutnud mind murda.

Vaated olid muidugi fantastilised. Tegime Janyga tubli numbri turistikaid. Õpetasin oma kallile mehhiko sõbrale, kuidas lumememme ning –inglit tehakse. Tagasiteel sattusime jällegi vihmalõksu. Kell oli 15:00, mis tähendas vaid kolme valget järelejäänud tundi ning me polnud veel poolel teelgi.

Ootamine on kõige raskem. Ülesmäge sammuda on valus ja piinarikas aga liikumatult istuda ning oodata on külm. Põrgulikult külm! Nii külm, et kogu keha on kange ning krampis. Küttest ei teata siin midagi. Kõik hooned on nagu jääkapid.