Närvid läbi! Miks on Eestis nii palju omadega puntras inimesi? (174)

Neljakümnendates eluaastates Martin tundis juba noorukieas, et vaimne tervis viskab vahel vingerpusse. Aga alkohol aitas ja arsti juurde minemine tundus ületamatult raske. "Kuidas mina, väliselt energiline mees, hakkan ühtäkki kulutama hulluarsti ust!" ei tahtnud Martin endale probleemi teadvustada.

Aegamisi aga suurenes alaväärsustunne ja kinnismõte hullusest.

"Pinge kasvas haripunkti ja võttis viimaks ka une," räägib loomingulise tööga tegelnud Martin (nimi muudetud).

"Kerge ja loll lahendus – magama jääb alkoholiga. Keskendumis- ja otsustusvõimest jäid vaid riismeid. Pettusin endas – olen ikkagi nõrk!"

Kui ta kümmekond aastat tagasi lõpuks endas nii palju meelekindlust leidis, et koputada psühhiaatri uksele, oli haigus jõudnud lõhkuda kaks kooselu. Arsti diagnoos oli ärevushäire, depressioon, alkoholism.

Uuringud näitavad, et viimasel ajal registreeritakse Eestis igal aastal mitukümmend tuhat uut psüühikahäire haigusjuhtu.

Alkohol aitas põgeneda

Martini psüühilised probleemid ilmnesid tasapisi, hiilivalt, üks teise järel: ärevus, kinnismõtted ja ülemõtlemised. Ta teadis sisimas, et midagi on viltu, kuid ei suutnud aru saada, mis täpselt teda häirib. Martin tunnistab, et abipalumine seisis ennekõike iseenda taga.

"Mõttekäik, et mina, täis elujõus noor mees ei ole ju ometi nii nõrk, et vajan psühhiaatrit, on tavaline ja väga inimlik," räägib Martin ja lisab, et palju loeb ka üldsuse halvustav hinnang ja hirm – mida küll minust arvatakse, kui ma psühhiaatri juurde lähen. See kõik aga aina süvendas komplekse.

Martini hirmu tegi veelgi rängemaks tõik, et üks tema lähedane oli kannatanud tõsiste psüühikahäirete all, mille ilminguid ta koges alates varasest lapsepõlvest. Nii kujuneski tal välja pidev hirm ja kinnismõte – kindlasti olen minagi imelik või lähen varsti hulluks.

"Selge, et säärane alatine, teokojana kaasa lohisev paine ei mõju hästi ja sillutab teed sisemisele murdumisele. Kuigi ma selle endale millalgi teadvustasin, ei julgenud ma ometi õigel ajal abi otsida," tunnistab mees. Tal on soe silmavaade, aga liigutused on rahutud ja pilk kipub vahel ekslema.

Martin märgib, et kinnine loomus jättis probleemid paraku sisemusse pakitsema. Tema väline elurõõm ei tekitanudki kelleski aimdustki, milliste painetega ta päevast päeva rinda pistab.

Neid paineid aitas eemal hoida ja pehmendada pudel kangemat kraami. Nii hakkas lisaks kinnismõttele võimalikust pärilikust vaimuhaigusest tema elu üha enam häirima süvenev alkoholism.

Murdumine

"Alkohol oli mulle abiks järjest sagedamini ja suuremas koguses. Petlik, kiire ja pingutuseta turgutus… Nii purunes aga mul kaks perekonda, töövõime kahanes, alanes enesehinnang ja -kindlus," ütleb Martin.

Ta mäletab hästi lõplikku kokkuvarisemise hetke enne arsti poole pöördumist.

"Oli pühapäev, 1. november. Olin kodus. Pidin esmaspäevaks ühe projekti jaoks teksti valmis kirjutama. Midagi rasket ei olnud, kuid ma ei suutnud keskenduda. Tõmbasin sigaret sigareti järel. Trampisin ringi. Päeval mõtlesin, et püüan pisut magada, ning hakkan õhtul kirjutama.

Aga ka õhtul ei suutnud ma teha midagi muud, kui tõsta edasi ja tagasi kolme-nelja lõiku. Ja nii kuni varahommikuni. Närvitsemine kasvas, taas sigaret sigareti järel. Järsku käis nagu nõks läbi ja pea oli hetkeks täitsa tühi, jõllitasin arvutiekraani. Peas keerles sadu mõtteid, aga keskenduda ei suutnud.

Ühesõnaga vajusin vaimselt kokku. Läksin hommikul vara tööle ja ütlesin ülemusele, et ma ei suuda midagi teha. Ta soovitas kohe arsti juurde minna," sõnastab Martin esimest korda oma toonase seisundi.

Mees kraapis kokku oma sisemise jõu ja eneseusu riismed ning toetus pere ja sõprade ennastsalgavalt pakutud õlale. Nõnda, lähedaste abiga, suutis ta end mõneks ajaks kokku võtta. Entusiasmituhin tõi ka uue töökoha. Siis aga hakkas sisemine surve taas kasvama. Enda ja töö pärast.

Haigus pole veel seljatatud

"Veel veidi aega ja käiski kardetud sisemine plahvatus. Ma ei suutnud enam tööd teha. Keskendumis- ja otsustusvõimest olid järel riismeid. Kuigi peas oli sadu mõtteid risti-rästi, ei sündinud neist mitte midagi peale tardunud oleku. Tahtejõu mandumise tõttu ei tulnud midagi välja ka tervisespordi harrastamisest. Pettusin endas – olen ikkagi nõrk," avaldab Martin.

Selles punktis mõistis ta, et ilma asjatundliku abita ta sellest välja ei tule ning pöördus ühe tuttava kaudu psühhiaatri poole, kes soovitas minna haiglasse. Martin läkski.

Ta arvab, et kui tal oleks olnud tahtejõudu minna otsima abi oma vaimse tervise probleemidele kohe, kui need ilmnesid, oleks haiguse hävitustöö olnud väiksem. "Nüüd aga olen mitmesuguste hirmude tõttu isoleerinud end lähedastest, sõpradest, kaotanud usu endasse ja kardan inimestega suhelda," poetab Martin.

"Vaimsete häirete põhjused on sama erinevad nagu inimesedki oma loomult ja välimuselt. Need võivad olla mitmekihilised, vastuolulised ning kõrvalseisjale teinekord koguni arusaamatud."

Kas meie kiire aeg ja edule suunatud ühiskond soodustab psüühiliste probleemide tekkimist?

"Jah," tõdeb Martin. "See tekitab ebakindlust ning edasised arengud võivad olla juba ohtlikumad."

Martin on kaotanud kaks peret ja pidanud loobuma tööst, sest haigus on nagu Ameerika mäed – kord on kergemad ajad, siis matab masendus ta taas enda alla. Antidepressantide võtmise on ta vahepeal jätnud pooleli. Siis on taas langus. Ja appi tuleb jälle alkohol. Nüüdki veel.

27 000 uut haiget aastas

Tervise arengu instituudi andmetel registreeriti aastatel 2008–12 uusi psüühikahäire haigusjuhte aastas 27 000.

Sotsiaalministeeriumi erihoolekande arengukava 2014–20 ennustab, et psüühikahäirete hulk võib Eestis lähiaastail veelgi suureneda. Hinnangu kohaselt on umbes veerand 18–64aastastest eurooplastest kogenud igal aastal vähemalt ühte psüühikahäire vormi.

Mõtlemapanev on ka see, et vaid veerand haigetest otsib oma psüühikahäiretele abi.

Mullu eines Eesti meessoost patsientidel kõige rohkem haigusjuhte vanuses 10–14 eluaastat, järgnes vanusegrupp 50–54 ja kolmandana 20–24 eluaastat. Pärast 65. eluaastat väheneb haigusjuhtude arv tunduvalt.

Naisi kimbutavad psüühikahäired aga kõige rohkem viiekümnendates eluaastates. Eelmisel aastal esines naistel kõige rohkem haigusjuhte vanusegrupis 55–59 aastat, järgmisena 50–54 aastat ja seejärel 40–44 aastat.

Õrnemal sool väheneb haigusjuhtude arv tunduvalt alles pärast 80. eluaastat.

Ootejärjekorrad psühhiaatri vastuvõtule varieeruvad üle Eesti olenevalt kohast ja arstist 1–85 päevani.

Allikas: Sotsiaalministeerium, Haigekassa

Aastas peaaegu sama palju retsepte kui Eestis elanikke

Psüühika- ja käitumishäirete ning närvisüsteemihaiguste diagnoosidega retsepte (nii soodustusega kui ka ilma) anti 2012. aastal välja kokku 1 050 091, 2013. aastal aga juba veidi rohkem – 1 098 050.

See on umbes sama palju kui Eestis elanikke. See arv ei näita aga, et sama palju on Eestis ka psüühikahäirega inimesi, sest üks inimene võib aasta jooksul välja võtta mitu retseptiravimit.

Kvartalivõrdlusena välja tuues anti 2013. aasta esimeses kvartalis välja 272 122 retsepti. 2014. aasta samal ajal aga taas rohkem – 291 311.

Allikas: Haigekassa