Pimedusega kaasnev kurbus pole depressioon (2)

Seda enam, et enamasti muutub meeleolu pärast pimedusega kohanemist taas paremaks, kirjutab ajaleht Mirror. Sestap ei saa seda ka depressiooniks nimetada - depressioon on pigem kestev kurbus, tunne, et sind pole kellelegi vaja ning et paremaks ei lähe asjad niikuinii.

Pime aeg mõjub aga paljudele rusuvalt: nad ärrituvad kergesti, neid vaevavad seletamatu pinge ja väsimus, kaovad otsustusvõime ja energia. Inimene muutub vastuvõtlikuks külmetus- ja liigesehaigustele.

Seesugust seisundit nimetatakse talvedepressiooniks. Oma olemuselt on see biorütmihäire, mida põhjustab organismi talitlusi reguleeriva päikesekiirguse vähesus. Inimese värske oleku ja reipuse tagab kortisoon – nii-öelda ärkveloleku hormoon, mille tootmiseks vajab organism valgust. Päevade lühenedes ja tavalise tehisvalguse korral hakkab domineerima aga hoopis teine hormoon melatoniin, mis põhjustab väsimust päeval ja unehäireid öösel.

Melatoniini nimetakse pimedusehormooniks, sest valguse mõjul väheneb selle nõristumine kuni kolm korda. Organismi melatoniinisisaldus on suurim öösel kella kolme ajal. Talvedepresiooni alla kannatajatel on õhtuse melatoniininõristuse tugevnemise algus nihkunud hilisemale ajale ja ärgates ei taha selle nõristumine kuidagi lõppeda ehk teisisõnu - inimese bioloogiline kell on taha jäänud. See põhjustabki stressi ja masendust.
Sümptomite intensiivsus sõltub sageli kellaajast, enamik masenduses inimesi tunneb end päeva edenedes pisut paremini kui hommikul.

Kuid samas on ka depressioon väga sage haigus, Eestis arvatakse seda põdevat 70000 inimest, mille põhitundemärgid on meelolu langus, elurõõmu, huvide ja energia vähenemine, väsimus ning vähenenud aktiivsus. Samuti võib esineda keskendumisvõime ja enesehinnangu langus, väärtusetusetunne, pessimistlik suhtumine tulevikku, lootusetus ja isu muutused. Kui need märgid püsivad kuu aega või kauem, tuleb kindlasti otsida abi arstilt.