Treenimine

Ära unusta kumbagi: treeni keha, toida keha (2)

Kersten Lehismets / Tervis Pluss, 20. oktoober 2014, 18:25
Foto: PantherMedia / Scanpix
Treenimine tähendab kehale aktiivset tööd. Kui treenid palju, kuid ei anna kehale piisavalt toitu, võib sind ohustada naissportlaste kolmiksündroom – haigus, millele on vastuvõtlikud eelkõige noored naised.

Juba noorest peale olin aktiivne tüdruk, trenniskäimine oli suur rõõm. Tegelesin kergejõustikuga, keskkoolis lisandus korvpall. Kuigi peres keegi teine spordiga tõsisemalt ei tegelenud, oli liikumine alati au sees. Toitumist ja kehakaalu jälgida polnud mul vaja – kõik püsis niigi normis.

Samal teemal

Esimestel ülikooliaastatel olukord muutus. Loengud venisid õhtusse, nädala­vahetuseti tegin ülipikki päevi restoranis ettekandjana ning trenni jõudsin järjest harvem, vahemaad olid uues linnas pikad ning jalakäimise asemel sõitsin bussi või autoga. Paari aastaga kasvas mu kaal 10–12 kilo. Mahtusin oma mõõtmetega kenasti kõikide normide vahele ära, kuid peegelpilt häiris.

Midagi tuli ette võtta. Liitusin Kaalujälgijatega ning hakkasin iga suutäit ja punkti piinliku täpsusega jälgima. Seni polnud ma toiduvalmistamises kuigi suur ekspert olnud, kuid soov kaalu langetada õpetas ise süüa tegema. See andis võimaluse kontrollida kõike, mida suhu pistsin. Hakkasin toitu heaks ja halvaks, lubatuks ja keelatuks lahterdama.

Raudkindlaks põhimõtteks sai vältida igasugust rasva. Võist, juustust või koorest polnud juttugi, aga ka heade õlidega toiduained, nagu lõhe, avokaado ja senised vastupandamatud lemmikud – pähklid – ei tulnud kõne allagi. Süsivesikuid ma ei kartnud.

Sõin süümepiinadeta suuri portse pastat, kartuleid ja kaerahelbeputru. Suurima osa menüüst moodustasid aga köögiviljad, mis iseenesest on ju hea, kuid ainult köögi­viljadest ja süsivesikuterikkast söögist koosnevat toiduvalikut tervislikuks pidada pole õige. Vähemalt ei jõudnud ma kunagi enda näljutamiseni.

Treenimagi hakkasin järjest rohkem. Leidsin enda jaoks jooksmise, millega tegelen väga aktiivselt siiani. Põhjused, miks ma jooksen, on nüüdseks aga hoopis teised. Rajul kaalulangetamise perioodil oli eesmärk kaloreid kulutada, kulutada ja kulutada ning igapäevaseks trenniks tuli leida võimalus, maksku mis maksab. Kui hommikul trenni minna ei saanud, pigistasin jooksu kas või kahe loengu vahele, isegi kui see tähendas arutut tormamist kooli ja kodu vahel.

Tulemused olid suure­pärased – pooleaastase täpse toitumise ja intensiivse treenimise tulemusena vähenes rasvaprotsent, kogunenud kilod kadusid ning esimest korda täiskasvanueas nägin ära viiega algava kaalunumbri. Kaalusin ennast iga päev, alati ühel ja samal ajal: pärast hommikust jooksu, ilma klaasitäitki vett joomata, et näha kõige väiksemat numbrit.

Kuigi minust ei saanud alakaalulist, kadus mul menstruatsioon. Mu tsükkel oli alati eba­regulaarne olnud, päevad käinud küll kahenädalase, küll kahekuuse vahega. Nüüd aga kadusid need kuudeks, edasi aastateks. Ei saa väita, et ainus põhjus oli treeningukoormuse kasv ning energiadefitsiit, sest ma ei olnud alakaaluline ning tsükkel oli ebaregulaarne olnud juba varem – kuid see on tõenäoline. Normaalseks hormonaalseks toimimiseks on naistel vaja rasva, mina seda oma kehale aga ei andnud.

Ka profid kannatavad

Naissportlaste kolmiksündroom on ka profisportlaste seas levinud. Riskirühma kuuluvad eelkõige väikest kehakaalu eeldavate alade esindajad, näiteks iluuisutajad ja võimlejad. Ka jooksjad, sest kergemal kehakaalul arvatakse olevat sooritusele positiivne mõju.

Cathy Rigby, endine USA iluvõimleja ja  12 tiitlivõistluse medali omanik räägib ajakirjas Peoples, et 1960ndate lõpus, tema sportlaskarjääri tippajal, polnud toitumisteavet kusagilt saada.

“Treener ütles vaid, kui palju ma kaaluda tohin. Mulle kehtestatud norm oli 43 kilo. Kuidas seda hoida, tuli ise välja nuputada,” räägib Rigby.

Pärast pitsasöömist valdasid teda süüme­piinad, sest järgmisel päeval oli ees kaalumine. Toidukoguste kontrollimine viis anoreksia ja hiljem buliimia tekkeni.

Ka tänapäeval, mil info tasakaalustatud toitumise kohta on vabalt kättesaadav, kannatavad sportlased samasuguste kinnismõtete käes.

Endine USA tipp­ujuja Dara Torres, 12 olümpia­medali omanik, tunnistab oma autobiograafias “Age is Just a Number”: “Minu toitumisprobleemid said alguse ülikoolis. Jälgisin pingsalt pakendite silte, keelasin endale teatud toite ja hakkasin sööki väljutama. Viimaks pöördusin spetsialisti poole. Kui ta küsis, kas oksendan toitu välja, vastasin ei. Tundsin ennast valetamise pärast kohutavalt. Pärast seanssi marssisin arstikabinetti tagasi ja tunnistasin tõde.”

1990ndate tipptennisist Monica Seles võitles üheksa aastat õgimishoogudega. Vigastuse tõttu oli naine sunnitud võistluspausi pidama, kuid tagasi väljakule naastes oli ta maailma edetabelitipust kaugel. Olukord tekitas depressiooni.

“Toidust sai minu parim sõber. Ma võisin lõputult süüa.”

Tavalisele tüdrukule, kes tippspordiga ei tegele, võib ebanormaalse koormusega treenimiseks ja enese näljutamiseks anda tõuke kellegi mööda­minnes heidetud sõnakõlks. Kommentaar pontsakast lapsest jääb kõrvu kõlama ning nii sünnib otsus – ma ei lase endale enam kunagi midagi sellist öelda. Toitumist piirates ja järjest enam kaalu kaotades tekib hasart: ilus peegelpilt motiveerib rohkem ja rohkem treenima ning kaalu kaotama, lubades süüa vaid “õigeid” asju ning jättes välja “valed”.

Prioriteedid paika

Mind ei tõuganud otseselt miski paaniliselt treenima ja kaalu langetama. Ei ole mind keegi paksuks kutsunud ega näpuga näidanud. Mõeldes tagasi kaalulangetuseelsele ajale, leian siiski, et parema välimuse jaoks oli tarvis oma toitumine üle vaadata. Kuid enam ei teeks ma seda nii radikaalselt.

Selle asemel et kõik kalorid juurviljadest ja süsivesikuterikastest toitudest saada, hakkasin lisama menüüsse rasva. Pähklid leidsid tee tagasi toidulauale, uuendusena on seal ka avokaado ja salatis oliiviõli. Teen ise mandlivõid, mille neljas supilusika­täies on sama palju rasva kui pastaportsus. Väljas süües ei mõtle ma enam pidevalt, kuidas üks või teine toit mulle mõjuda võiks.

Tean, et kui tahan treenida, pean kehale ka kütust andma, isegi kui see tähendab kaalutõusu. Trenn on mu elus endiselt väga tähtsal kohal. Jooksmist armastan üle kõige ning sellest ma loobuda ei suuda. Kuid nüüd treenin hoopis teiste eesmärkidega kui varem, ning maailm ei kuku kokku, kui pean plaanitud jooksu millegipärast vahele jätma.

Loomulikult on uue käitumise tagajärjel mõni kilo juurde tulnud, aga kui palju – ma ei tea.

Ma ei kaalu ennast. Tean, mille nimel seda teen – tahan olla energiline, jaksata teha tööd ja treenida ning terve naise moodi funktsioneerida. Tunnen ennast paremini ja jooksen rohkem kui kunagi varem, sest mul on selleks jõudu. Erinevus on selles, et enam ei tee ma seda kalorikulutamise, vaid jooksmise enda pärast.