Keha

Muusikud ei võta terviseriske tõsiselt 

Martin Argus/ReumaKiri, 22. oktoober 2014 15:55
Katariina Maria Kits rääkis ajakirjale ReumaKiri, et temagi jaoks on pillimäng füüsilisi probleeme tekitanud: paar aastat tagasi mängis ta käe üle ning tekkis kõõlusepõletik ning pärast väga pikki harjutuspäevi hakkab tavaliselt selg valutama.Foto: TEET MALSROOS
Terviseriske kaasneb iga elukutsega ning erandiks ei ole ka muusikud. Kuigi pilli mängides saadakse traumasid harva, tekivad häired peamiselt just ajapikku ja ülekoormuse tagajärjel.

Skeletilihassüsteemi häirete uuringud keskenduvad enamasti kas spordivigastustele või kutsehaigustele. Professionaalse muusiku elukutsega kaasnevad probleemid on kombineeritud aga mõlemast valdkonnast: ühelt poolt on füüsiline koormus küll väiksem kui sportlastel, kuid samas veedab esinemiseks valmistuv muusik päeva jooksul pilli mängides rohkem aega kui sportlane trennis.

Samal teemal

Kui arvestada, et sportlase päevaplaanis on suur rõhk taastavatel ja profülaktilistel protseduuridel, siis muusikud sellele veel tähelepanu eriti ei pööra. Muusiku elustiil sarnaneb tihti küll sportlase omale, kuid probleemid on pigem kutsehaigustele omased – juhud, mil pilli mängides tekib trauma, on harvad, sest häired kujunevad enamasti just ajapikku ja ülekoormuse tagajärjel.

Ennetamiseks tuleb olla teadlik

Senise statistika järgi võib väita, et skeletilihassüsteemi häireid esineb umbes 60% elukutselistest muusikutest. Võrreldes teiste elukutsetega ei ole häirete esinemissageduses suurt vahet, pigem on erinevus probleemi asukohas ja iseloomus: vähem on alaseljavalu, rohkem esineb probleeme lülisamba ülaosas, õlavöötmes ja kätes.

Kõige sagedamini kannatavad nende häirete käes keelpillimängijad, eriti just viiuldajad neile omase asümmeetrilise pillimänguasendi tõttu.

Lihtsaim viis vigastusi ennetada on olla teadlik riskifaktoritest ja neid võimaluste piires vähendada. Tähtsamad kontrollitavad riskifaktorid on sobiv pillimängutehnika ja -asend ning piisavad puhkepausid harjutamise vahepeal. Lisaks on oluline ka üldfüüsiline vorm – nõrgem skeletilihassüsteem on vigastustele vastuvõtlikum.

Vigastused tekivad riskifaktorite koosmõjul

Samuti mängivad rolli keskkonnategurid nagu toatemperatuur, valgustus ja varustus. Toatemperatuurist madalam temperatuur ei ole harjutamiseks hea, sest nii väheneb jäsemetes verevarustus ja närvijuhtivus ning see teeb pilli mängimise juba ainuüksi füüsiliselt raskemaks.

Halva valgustuse tõttu noodi lähemalt vaatamine võib viia lihaspingeteni kaelas. Varustuse riskifaktorid on veel näiteks ebaergonoomiline tool, vale kõrgusega noodipult ja lapseeas ka mõne pilli puhul õige suurus.

Lisaks võivad probleeme tekitada ka vaimsed pinged. Stress võib füüsiliselt väljenduda lihaspingetena, peamiselt kaelas ja õlavöötmes. Kindlasti ei tasu arvata, et kui mõni riskifaktor on olemas, siis vigastus ka igal juhul tekib. Probleemid tekivad pillimängijatel enamasti mitme kahjustava teguri koosmõjul.

„Mängisin käe üle"

Kõige levinum vigastus, mis pillimängijatel esineb, on ülekoormussündroom. Muusikud ise kirjeldavad seda väljendiga "mängisin käe üle". Tavaliselt on esmane tunnus valu lihases ja/või kõõluses, mis on liigse koormuse tõttu saanud mikrorebendeid. Pärast valu jääb enamasti püsima lihasnõrkus.

Tuntumad probleemid on veel närvide pitsumised, kus põletikulised pehmed koed hakkavad mõnele närvile survet avaldama ja põhjustavad valu ning tihti ka neuroloogilisi sümptomeid, näiteks tunnet, et käsi suriseb või sipelgad jooksevad nahal.

Ravi algab vigastust põhjustava teguri leidmisest, selle muutmisest või eemaldamisest. Seejärel on vajalik tuvastada probleemsed funktsioonid ja struktuurid, mida mõjutama hakata. Füsioterapeut kasutab raviks põhiliselt kehalisi harjutusi, manuaalseid tehnikaid ja füüsikalist ravi ning aitab õpetada ennetavaid harjutusi, eneseabitehnikaid ja koormuse planeerimist.

Üks probleem, mitu suhtumist

Tihtipeale ütleb arst vigastust põdevale muusikule, et probleemi lahendamiseks on vaja pillimäng lõpetada ja elukutset vahetada. Sellisel juhul tasub otsida teist ja kolmandat arvamust. Paljud meedikud ei kujuta muusiku elukutset ette ning ei võta probleemi ja selle mõju muusiku karjäärile tõsiselt.

Sarnaselt lääneriikides toimivale muusikute tugimeeskonna süsteemile on oluline, et ka meie orkestrid ja õppeastutused teeksid koostööd raviteenuste pakkujatega. Nii on lootust, et muusikud saavad õigeaegselt asjatundlikku abi.

 

Artikkel ilmus ajakirjas ReumaKiri (sügis/2014)