Poliitikud on täiesti imelised. Nad on nõus avaldama oma nime all tekste asjadest, millest neil aimugi ei ole. Nad on nõus isegi suure ja värvilise näopildi sinna juurde panema.Niisugused artiklid sünnivad tekstivabrikutes, mis tegutsevad parteikontorites. Kui partei PR-juhid näevad vajadust suunata või korrigeerida avalikku arvamust mõnes endale vajalikus suunas, toodetaksegi tekst ja tehakse kaalutletud otsus, missuguse parteisõduri näolapp mõjuks vastava sisu edastamisel kõige usutavamalt ja usaldusväärsemalt. Eilses Õhtulehes osutas oma uuele parteile sellist surrogaatautori tellimustööd Vilja Savisaar-Toomast, kuid õigluse huvides tuleb märkida, et ta pole ainus.Miks on süsteem vigane?Üldjuhul on nii, et kui teksti on kirjutanud autor ise (isegi kui teda on mõni sõnaseadmiskunsti tundja abistanud), siis sisaldab see loogilist ainest ja põhjendatud mõttejadasid. Valvetekst, vastupidi, on täis loosungeid ja juhuslikke, üksteisega seostamata väiteid. Sageli niisugused surro
Kommentaarid