Lugu ilmus esmakordselt 2010. aasta jaanuari Tervis Plussis.
Väldi söömisekstreemsusi! (7)
Söömine on võimas elufaktor ja seetõttu läheb nüüdisajal tihti käiku ka oma söömiserilisuse rõhutamine – “ainult minu söömisviis päästab maailma”, “ainult mina söön positiivset energiat” jne.
Tore, loosungid lehvigu ja igaüks tehku, nagu soovib, aga miks peaks see korda minema normaalsetele inimestele? Inimese pikk evolutsioon on arendanud üsna suure taluvusega ainevahetuse, aga kauakestvat söömisvildakust ei suuda isegi see lõpuks kompenseerida.
Tea: kauakestvad söömisekstreemsused viivad alati tasapisi probleemideni. Tunne, et algul läheks nagu hästi, on paraku petlik.
Inimene on segatoitlane. Kas mõnele isikule või mingile rühmitusele maailmas see meeldib või mitte, ei oma seejuures vähematki tähtsust. Et lugupeetud normaalse söömise ülikooli külastaja oleks haritud, tuleks omandada korrektsed mõisted.
Suvalisust mõistetes kasutatakse nüüdisajal ju inimese töötlemiseks enda kasuks! Näiteks võib keegi kirvest nimetada hoopis mootorsaeks (mõlemaga saab ju puid langetada!), kui see on talle kasulik, aga see ei tee ju kirvest veel mootorsaagi!
Nüüd siis inimorganismi jaoks kehtivaid ainevahetuspõhiseid söömise alusmõisteid nende tegelikust täpsest sisust lähtudes. Esiteks on olemas taimset päritolu toidukraam (juurviljad, puuviljad, teraviljad jne) ja loomset päritolu toidukraam (muna, kala, liha, piim, piimatooted, rinnapiim, merest/veest pärit loomne kraam jne, väga rangelt võttes ka mesi).
Teiseks on taimtoitlane vaid see, kes sööb elukestvalt ainult taimset toidukraami. Kui keegi sööks elukestvalt vaid loomset toidukraami, oleks ta loomtoitlane. Selliseid sööjaid tegelikult ju pole – mõlemal juhul satub ikkagi söögisedelisse kas vähemalt üks loomset või taimset päritolu toiduaine, s.t ollakse ikkagi segatoitlane!
Ei tohi jätta tähelepanuta, et vaestes riikides aitab loomset osa katta ka koorikloomade, molluskite, putukate jm söömine! Toidurikkas lääne ühiskonnas kostab aga mõnikord eksitamisjutt (mis tahes põhjusel), et näete, mina olen taimtoitlane, kuna ma ei söö liha, aga söön muna ja kala. See on ju segatoitlus!
Mis on siis optimaalne variant? Tea: nüüdisaja üha komplitseeruvas (ka ühekülgsemaks muutuvas) keskkonnas on kestev tasakaalustatud segatoitlus (75–85% taimset toidukraami ja 15–25% loomset toidukraami) ainutagatis, et inimorganismi ainevahetus ja seeläbi füsioloogilised vajadused oleksid optimaalselt rahuldatud ning vaimsed ja füüsilised võimed realiseeruksid maksimaalselt.
Tea: arenenud ühiskondade tõsine probleem on see, et taimne osa kipub jääma suuresti alla vajatava koguse, aga loomne osa suuresti üle vajatava koguse!
Toonitame, igaühe vääramatu inimõigus on süüa mida tahes ja kedagi ei saa sundida õigesti käituma.
Kas süüa tasakaalustatud tervislikku segatoitu, mis rahuldab vajaliku kiiruse ja optimaalse kuluga maksimaalselt kõik füsioloogilised vajadused ja väldib kaugemas perspektiivis mõttetuid kulutusi? Või süüa, kehtestades endale suuremaid või väiksemaid piiranguid?
See on iga inimese vaba valik. Kahju on aga näha, et mõned jõuavad normaalse söömiseni suurte mittevajalike kulutuste ja tõmblemiste kaudu. Õnneks on neid vähe.
Küsimusi. 1. Mis on nüüdisajal arenenud riikides üks tõsisemaid söömisalaseid probleeme? 2. Mis tagab optimaalse ainevahetuse ning vaimsete ja füüsiliste võimete parima realiseerumise?
Ja siis kerid natuke tagasi ja seal leiad sõimu nende kohta, kes ei söö nii nagu Zilmer ainuõigeks peab ja nimetab neid inimesi ebanormaalseteks. Kena..